Lapseootus on võrratu aeg. Lisaks sellele, et tulevastel lapsevanematel tekivad kõikvõimalikud küsimused ja hirmud, on see aeg täis põnevust ja ootusärevust. Põhiliselt aga on see aeg täis ootamist…
Kui last planeeritakse, ootab tulevane ema triibulist (kahe triibuga) testi, mis kinnitaks, et tema ootus on nüüd tõepoolest alanud. Siis oodatakse esimest arsti- või ämmaemandavisiiti. Seejärel esimest ultraheli, mis võib olla üsna varakult raseduse kinnitamiseks või hiljem, 12. rasedusnädala paiku lapse kuklavoldi mõõtmiseks. Oodatakse ka “hommikuse iivelduse” möödumist ja aega, mil viimaks normaalselt süüa saab. Siis oodatakse esimese trimestri kui raseduse kõige ohtlikuma perioodi lõppu ja loote anatoomia ultraheli, kus kõige sagedamini (ei põhine ametlikul statistikal) saadakse teada oodatava lapse sugu. Siis kolmandat trimestrit ja meeleolukõikumiste möödumist. Kolmandal trimestril oodatakse juba lapse sündi ja see aeg on vähemalt minu arvates tulevase ema jaoks kõige pikem, iseäranis pikk on muidugi viimane kuu ehk 36.-40. rasedusnädal, mil last ei loeta enam enneaegseks ja ta võib vabalt iga hetk sündida. Minu tutvusringkonnas on enamasti sellised lapsed, kes on lubanud emal veel kauem oodata, ja sündisid 41. või 42. rasedusnädalal.
Ootamist saab täita mitut moodi. Enamasti käib tulevane ema sel ajal tööl või koolis ning keskendub ootamisele alles kuni 70 päeva enne oodatavat sünnitust. Samas juhtub tihti, et ootus kulgeb plaanitust erinevalt ja puhkama tuleb jääda varem. Siis tundub ootus eriti pikk ja lapse sünnini jääv aeg iseäranis aeglaselt mööduvat. Aga täita on seda vaja mõlemal juhul…
Tänapäeval nimetatakse seda ajatäidet lapse tulekuks valmistumiseks. See on tulevastele emmedele hea ettekääne lapsele asju kokku osta. Kui ootasin Lennat, rääkis minu ema, kuidas vanasti räägiti, et lapsele enne sündi voodi ostmine toovat halba õnne. Ehk sellepärast pidingi Lennat nii kaua ootama, et me tulevase ilmakodaniku tarvis terve toa enne ära sisustasime. 
Mine tea. Samas ei takista see ebausk mind ja teisi emasid “lapse tulekuks valmistumast”. Vanker ootab uut ilmakodanikku sageli mitu kuud varem ja on ainult hea, kui selle saab küll ära osta, kuid veel poodi hoiule jätta, kuni seda tõesti vaja läheb (nagu saime meie teha Lenna vankriga). Ostetakse ka turvahäll, mida vanasti üldse vaja ei läinud, sest last (ka vastsündinut) sõidutati süles. Ja siis on loomulikult riideid, mida saab lapsele juba enne sündi hunnikute kaupa kokku osta… Mina seda väga ei teinudki, sest esiteks võib laps olla tunduvalt suurem kui talle ostetud riided, teiseks kasvab laps riietest väga kiiresti välja ja kolmandaks ootas meie Lennat ees täditütarde riidekapp, täis roosasid ja veel roosamaid riideid, millest mõnda polnud mu õde jõudnudki oma lastele selga panna. Sellest, et mitmes ultrahelis tüdrukuks tunnistatud laps lõpuks poisina sünnib, ei hakka ma üldse pikemalt rääkima… 
Viimasel ajal on moodi tulnud ka peod tulevase lapse auks (baby showers). Tavaliselt kujutab see endast koosviibimist tulevasele emmele ja tema sõbrannadele ja/või tulevase issi (nais)tuttavatele, kus tuuakse veel sündimata ilmakodanikule kinke ja mängitakse mänge, mille eesmärgiks on panna proovile tulevaste lapsevanemate (eelkõige lastega seotud)oskused. Mina olen pigem pärast sündi toimuvate katsikute pooldaja, sest raseduses ja sünnituses on kuni lõpuni palju asju, mis võivad viltu minna. Seetõttu eelistangi “tibusid sügisel lugeda”. Eks ma olen vist selles suhtes väike pessimist, aga mis teha – lapseootus on ka hirmude aeg.
Lennat oodates käisime Meelisega ka mitmel koolitusel. Üks neist oli väikelapse hooldusest ja üsna põhjalik, kuigi pean tunnistama, et suurem osa läks meelest ära veel enne, kui klassiruumist välja astusin. Lõpuks lahendasin oma küsimused ja mured seoses lapse eest hoolitsemisega ikka sõber Google’i abiga (kuigi see on libe tee, sest internetist võib leida igasugu jama ja info võib olla väga vastukäiv). Üks asi, mis mul aga kuidagi meeles ei püsi, on küsimus, kas väikelapse silmi tuleb puhastada suunaga välisnurgast sisenurka või sisenurgast välisnurka. Olen seda küll omajagu teinud, aga ikka võtan enne tegutsemist “juhendi” lahti. Teine kursus, mille valisime, oli sünnitusest ja kahjuks osutus see enam kui mõttetuks. Meile ei näidanud isegi mingit videot ja jutu põhiline sisu (kestis umbes 20 minutit) oli see, et sünnitus on iga naise jaoks väga erinev. Seda teadsin isegi. 
Samas ei ole ma endiselt selle vastu, et tulevased lapsevanemad neid koolitusi võtavad, sest sealt võivad tekkida küsimused, mida tulevane emme-issi varem isegi küsida ei osanud, ning siis saab neile juba omal käel või spetsialistide abiga vastused otsida.
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et mina olen jõudnud taas sellesse ootuse raskeimasse staadiumisse – käes on viimased sada päeva. Kuna olen veel lapsega kodus ja tööl ei käi, pole mul ootust ka muuga täita. Meil on esimesest lapsest nii palju asju (vanker, turvahäll, voodi jne), mida asendada pole vaja, nii et meeletut poodlemist pole seekord tarvis ette võtta. Loengutes me sel korral osaleda ei plaani ning raseduse ja sünnituse kohta käivaid raamatuid ka ei loe, nii et sealtki jääb aega üle. Ka pidu meie veel sündimata lapsele enne tema sündi ei tule, nii et ka seda pole vaja planeerida. Nii mul ongi suhteliselt palju aega, mida täita vaid ootamisega. Jah, Lenna nõuab samuti tähelepanu, kuid ta on suhteliselt iseseisev ja mängib valdavalt üksinda, nii et mul jääb ohtralt aega omi asju ajada. Õnneks või õnnetuseks (sõltuvalt päevast, magatud tundidest ja meeleolust) ei ole neid omi asju eriti palju.
Nii me siis ootame. Ootame järgmist arstivisiiti. Ootame viimast trimestrit. Ootame kevadet. Ootame sünnitust. Ja kõige rohkem ootame kohtumist oma tulevase ilmakodanikuga. 
Ainult 98 päeva veel…