Ma olen viimastel päevadel tundnud end erakordselt halva emana. Kuigi loogik minus ütleb, et ma peaksin seepeale ütlema, et mulle tundub, et olen halb ema, ei ole mul sellist tunnet. Tunne ütleb just nii: “Ma olen halb ema.”

Paar päeva tagasi, just umbes siis, kui plaanisin lasteaeda helistada, et äkki nad panevad Lenna ja Linda tasahilju riidesse, et saaksin nad trenni viia ning pärast Liisule eraldi järele minna, helises telefon. Helistajaks lasteaed, täpsemalt õpetaja. “Lenna ja Linda juba eilsest saati sügavad palju pead ja kukal on ka punane,” kostis telefonist. Loomulikult on sellisel juhul esimene asi, mida kahtlustatakse, täid. Kahtlustasime meiegi. Kupatasin Abikaasa lastele järele, panin aja perearsti juurde, tegin oma vajalikud sõidud ära ja läksin siis neile lasteaeda vastu, sest toolid olid ju minu autos. Vahepeal oli Abikaasa lapsed riidesse pannud ja autosse ootama viinud, kuni tema ülejäänud riideid kokku korjas, et need koju pessu tuua. Õpetaja tegi abipersonaliga samal ajal voodipesule ja mänguasjadele suurpuhastust.

Kodus vaatasime laste pead üle. Punetust enam ei täheldanud. Ka ei paistnud kedagi peas ringi jooksvat. Juuksekarvade küljes ka nagu midagi ei olnud. Konsulteerisin dr. Google’iga, et millised need täid siis olema peaksid. Mina ju ei tea, mul ei ole kunagi olnud. Juhuslikult just siis külla juhtunud ja täide osas kogenum sõbranna leidis, et ei, täisid mu lastel ei ole. Hommikul konsulteerisime perearstiga ja leidsime Linda peast ka kaks mutukat. Ma ei ole siiani väga kindel, kas need just täid olid, sest piltide järgi nad täid ei tundunud. Perearst nentis, et meilt see nakkus alguse saanud ei ole, aga soovitas igaks juhuks täiravi siiski ära teha ja nii kamandasingi Abikaasa apteeki, et too kõik vajaliku tooks. Helistasin ka lasteaeda, et öelda, et midagi sealt juustest leidsime ja igaks juhuks võiks teisigi teavitada. Olin just selle mitmekümneeurose šampooniga kõik lapsed üle töödelnud ja täikammiga täiesti tühja mitukümmend minutit piinliku hoolega kamminud, puhast kammi puhastanud, kamminud, puhast kammi puhastanud jne, kui perearst helistas, et ta nüüd mõtles järele ja need ei saa ju loogiliselt võttes täid olla, sest neid oleks siis rohkem ja teistel lastel oleks ka. Kasutavad nad kõik ju sama juukseharja ja samu patsikummegi. Samal ajal olin mina pesnud juba mitu masinatäit puhast pesu, mis oli saanud ainult lasteaias kapis seista, aga selga polnud veel jõudnud, kiskunud tühjaks kõik voodid ja tassinud pesuruumi laste kaisuloomadki. Nojah. Helistasin siis uuesti lasteaeda, et oli vist ikka valehäire ja laste pead on puhtad, aga igaks juhuks me enne esmaspäeva kollektiivi ikkagi ei tule. Selle peale ütles õpetaja, et äkki siis veel enne arsti juures kontrollis käia… Ja siis ma sain lihtsalt vihaseks.

Ma ei vihastanud õpetaja peale – ta on tubli ja tore noor inimene, kes teeb oma tööd hästi. Meil on tõeliselt super lasteaed ja inimesed. Vihastasin olukorra peale. Ma ei tea, kas te suudate hetkekski ette kujutada, kui räpasena ma olen end tundnud alates sellest hetkest, kui lasteaiast kõne sain, et lapsed sügavad pead. Ma tean, et täid ei ole tegelikult ebahügieenilisuse tulemus ja neid võib saada ka nt kinost ja ühistranspordist jne, aga pärast täikahtluse tekkimist on mul endalgi tunne, et miski jookseb peas ringi. Isegi kulmud sügelevad, teate! Ja see on rõve. Ma tunnen end kuidagi nii rüvetatult, kuigi tegelikult on kõik puhas. Meil ei ole täisid. Ja see ei ole eitusfaas – ma olen nüüdseks teinud kõik endast oleneva, et ükski täi isegi ei tahaks meie juurde enam tulla. Viimased 28 tundi on pesumasin sisuliselt non-stop töötanud, et kõik asjad, millega lapsed kokku puutusid, vähemalt 60 kraadi juures puhtaks pesta. Olen tolmuimejaga põrandat töödelnud nii mitu korda, et lapsed hakkavad selle uuesti täispudistamisest juba väsima. Et mul ei jääks ka kahtlusepojakest, et meil võiks mõni täikene kuskil redutada… Ja siis on mul ikka vaja mingit kuramuse arstitõendit inimeselt, kes ütleb, et äkki olid need kaks elukat, kes Lindal peas ringi siblisid, hoopis mingid heledad puuviljakärbsed, sest tema ka ei tea!

Ma olen tundnud end nii süüdi, nagu olekski täid minu süü, kui lastel tõesti oleksidki täid olnud. Olen tundnud suurt piinlikkust, et kuidas ometigi võib nii olla, sest enda kooliajast mäletan, et täid olid pigem selliste perede probleem, kelle vanemad nägid kaineid päevi ainult siis, kui lasterahad olid maha joodud ja uus polnud veel saabunud. Jah, ma tean, et see tegelikult ei ole nii. Täisid ei koti karvavõrdki, kas juuksed, millesse nad elama asuvad, on puhtad või mustad. Aga kuskilt nad ometi tulevad… Ja praegu olen ma vihane, sest ma ei tea täpselt, kes või mis need olid, kes/mis selle täipaanika algatasid. Mis seda punetust ja sügelust põhjustas? Palsam? Patsikummid? Kes need Lindal juustes olid? Äädikakärbsed? Ikkagi täid? Ja kui täid, siis kus on see, kellelt need täid Lindale üle kandusid? Sest kahes asjas olen ma päris kindel – kui need olid täid, siis ei saanud nakkus algus meist, sest täid levivad kiiresti ja neid pidanuks olema rohkem ning kõigil lastel, ja enam neid ei ole. Kas siis ongi nii, et keegi lastest istub praegu kodus ja tema vanemad ei tee piuksugi, kuigi tegelikult on vaja kõigile, kes lastega kokku puutuvad, teada anda, et on võimalus, et “sõbrakesed” on neilegi üle kandunud?!?

Nii ma siis olen siin kodus, tige enda ja ilma peale ning tunnen end halva emana. Miks? Sest mul on miljon muud asja teha, täna näiteks vaja töövestlusel olla, aga ma ei saa, sest ma olen siin ja valvan täisid, keda pole vist ikka olnudki. Ja lapsel on kukal ikka punane ja sügeleb! Ning mina ei suuda tunda rõõmu lastega askeldamisest, vaid paanitsen kõige selle üle, mis jääb tegemata, ja vihastan kõige selle pärast, mida olen oma kohuse- ja süütundlikkuse tõttu teinud. Pea valutab ja paha on olla. Ohatis, mis mul stressiga tavaliselt välja lööb, on ka huule peal kohal nagu viis kopikat. Peaksin hoopis lastega tegelema – vaatama, kas suudame Liisust kõrgema Duplo torni ehitada, memoriini mängima, koos lugema või muud sellist. Mina aga istun siin ja toksin seda kõike sisse, et ma seda esimesele ettejuhtuvale inimesele näkku ei karjuks. Nüüd tõuseb vesi ka silma. Mina olengi halb ema. Täna lihtsalt on selline päev.