Oleme Meelisega selles mõttes tavapäratud noored, et meil mõlemal on juba pikemat aega olemas küllaltki korralik stabiilne sissetulek. Tänu sellele oleme saanud endale nii mõndagi lubada ja et oleme muudest hüvedest kõrgemale seadnud kodused mugavused, on meil juba olemas ka päris enda kodu (isegi kaks).
Palusime pulmakülalistel kinkida endale raha, mille lasime kanda Meelise ema pangaarvele, kust see hiljem ühtse summana meie kontole laekus. Meie jaoks ei ole oluline, kas ja kui palju raha iga külaline meile kinkis – see ei olnud oluline siis ega ole ka praegu. Seda raha kogunes niivõrd, et koos säästudega saime selle maksta oma kolmetoalise korteri sissemaksuks. Korteri väljaostmiseks meil küll raha ei olnud, kuid saime suhteliselt soodsa laenu, iseäranis arvestades tõsiasja, et Tartus meie igakuise laenumakse eest korterit üürida ei oleks võimalik. Et meil oli olemas oma kodu Tartus, jätsin mina oma töö Viljandis ja kolisime Meelisega minu pere juurest Mulgimaalt, kus olime pärast üürilepingu omapoolset lõpetamist Tartus enne pulmi paar kuud elanud, Tartusse tagasi. Otsisin uue töö, mille eest saadav palk oli senisest poole väiksem, ent aitas tasuda kõik arved ja laenud, ning igapäevaselt elasime Meelise palga eest. Tegelikult ei ole me kunagi teinud vahet, et sinu ja minu raha, vaid oleme juba üsna suhte algusest arveldanud “meie rahas”. Me lihtsalt saime endale midagi lubada või mitte…
Sain Tartus tööl käia vaid pool aastat ja jäin siis rasedus- ja sünnituspuhkusele (või dekreeti nagu mu ema armastab seda nimetada). Et olin enne seda noore inimese kohta üsna märkimisväärselt palju vaeva näinud, oli ka minu emapalk üsna korralik, mistõttu me ei saa kuidagi öelda, et lapse tulekuga oleks meie pere majanduslik olukord halvenenud. Küll aga jäi kõvasti vähemaks ruumi ühe inimese kohta, sest väike laps (või õigemini tema asjad) on uskumatult suur ruumiröövel. Et meil pole kunagi olnud plaanis vaid üks laps (Meelis tahab suisa nelja – ei tea, kes need talle sünnitab) ja tegelikult ei ole me väga huvitatud linnas elamisest, hakkasime otsima uut kodu.
Möödunud suvel ostsime endale maja ja andsime korteri Meelise venna hoolde. Maja on vana ja küllaltki heas seisus, arvestades asjaolu, et seal pole kaks aastat sees elatud. Sellest hoolimata vajab maja kõvasti remonti, mida oleme plaaninud teha jooksvalt. Vaikselt kõpitsedes ilmnes, et paljud asjad pole üldse nii armetus seisus kui esialgu tundus, ent mõned vajavad siiski ka rohkem tähelepanu kui arvasime. Maja suurimaks miinuseks minu silmis on korraliku veesüsteemi puudumine ja et me vett sügiseks majja ei saanud, kolisime perega taas minu vanemate juurde. Eks katsuge väikese lapsega elada majas, kus pole sooja vett ja pesemisvõimalust. Ehkki olen ise suure osa oma elust vannitoata majas elanud, panin nüüd jala kõvasti maha ja keeldusin sellistes tingimustes elamast.
Nüüd elame bumerangilastena (boomerang kids) minu vanemate juures (jälle!) ja ootame kevadet, mil torusüsteemide rajamisega tegelevatel ettevõtetel oleks aega meiega tegeleda. On inimesi, kes vaatavad sellele viltu ja arvavad, et elame minu vanemate kulul nagu parasiidid (inglise keelt kõnelevatel inimestel on selle kohta termin “sponge off”). Ma ei ole sellega nõus. Jah, me ei maksa siin arveid, kuid enamasti toome just meie toidukraami, Meelis kannab tuppa küttepuud, mina teen süüa ja kütan lapsega kodus olles maja, et see oleks soe, kui teised töölt tulevad. Minu isa käib tööl pealinnas, mistõttu oleks ema ilma meieta valdavalt üksinda kodus, st tuleks õhtuti külma majja kui tühja pessa, kus ta peaks ise kütma ja kokkama hakkama. Lisaks on mu vanematel, kellel on koos meie Lennaga kokku neli lapselast, hea meel, et saavad tütretütre kasvamist oma silmaga jälgida. Ka minul on hea meel, et Lennal on vanavanematega niivõrd tihe side. Lisaks on meil enamasti omast käest võtta lapsehoidja, kes on enam kui valmis last hoidma, et meie saaksime Meelisega end tuulutada (st koolis käia).
Ma ei uskunud, et olen võimeline niivõrd rahumeelselt oma emaga ühe katuse all elama, sest teismelisena olid meie suhted küll mitte pingelised, aga ka mitte soojad. Pärast minu kodust lahkumist oleme aga suhelnud rohkem sõbrannade kui lapse ja tema vanemana ning see on mõned künkad kindlasti siledamaks lihvinud. Lisaks olen Meelise kõrval tunduvalt rahulikum kui ma olin aastaid tagasi, nii et muutunud on ka minu suhtumine. See perega koju tagasi kolimise ja siin elamise kogemus on pannud mind tõsiselt mõtlema mitme põlvkonna kooselamise plussidele. Seetõttu on meil plaanis ka oma majas eraldada koht minu vanematele, nii et nad koliksid tulevikus meie juurde ning jätaksid oma maja mu vanemale õele ja tema perele. Ehkki käisin selle mõtte mõnda aega tagasi välja üsna ettevaatlikult, on see nüüdseks kujunenud juba kindlaks tegevusplaaniks. Kui keegi oleks veel mõned aastad tagasi öelnud, et see nii läheb, oleksin ta välja naernud, kuid praegu ei kujuta ma oma tulevast elu teisiti ettegi.
Kutsuge mind memmekaks kui tahate, aga praegune elukorraldus on mulle õpetanud, et tagasipöördumine isakoju võib parandada elu kõigi osapoolte jaoks.