1.Mida su ema sulle alati ütleb?
Korista!
Kepsutit!

2.Mis teeb su ema õnnelikuks?
Et mina ja Linda koristame.
Jaa!

3.Mis teeb su ema kurvaks?
Et laps pahandab.
Otsas on.

4.Kuidas su emme saab sind naerma?
Ei saa naerma.

5. Milline su ema oli väiksena?
Paha tujuga ja hea tujuga laps.

6.Kui vana su ema on?
Ma ei tea.

7.Kui pikk su ema on?
Natuke lühem ja natuke pikem

8.Mis on su ema lemmiktegevus?
Tööd teha ja tööl käia.

9.Mida su ema teeb, kui sina pole kohal?
Koristab.

10.Kui su ema oleks kuulsus/tuntud inimene, miks ta seda oleks?
Ma ei tea.

11.Mida su ema oskab väga hästi teha?
Tööd.

12. Mida su ema ei oska üldse teha?
Lilli.

13.Mis tööd su ema teeb?
Ma ei tea.

14.Mis on su ema lemmiksöök?
Müsli.

15.Miks sa oled uhke enda ema üle?
Sest ta koristab nii uhkelt.

16.Kui su ema oleks multika tegelane, kes ta oleks?
Minion (küsisin siis, miks just minion: Sest minionid on lahedad.”).

17.Mida sa emaga koos teed?
Koristan.

18.Mis sinul ja su emal on ühist?
Et me oleme nii tugevad. Värv on ka. Beež, meie peal.

19.Mille poolest sina ja su ema olete erinevad?
Meil on erinevad riided.

20. Kuidas sa tead, et su ema sind armastab?
Sest ta on nii kallis.

21.Mis on su emme lemmikkoht, kuhu talle meeldib minna?
Töökoht.

Noh, sellest võiks välja lugeda, et ma töötan puhastusteenindajana või olen vähemalt kõrgema klassi puhtusefriik. Päris nii see siiski ei ole. Lapsed on ausad ja see on võrratult äge. Tegelikult kumab neist vastustest välja see, mida ma ise juba mõnda aega kahtlustanud olen: tegelen viimasel ajal lastega töö kõrvalt, kuigi peaksin olema ennekõike ikka ema ja alles siis tööga tegelema, kui laste kõrvalt aega üle jääb. Nüüd ma tean veelgi kindlamalt, et minu otsus pood Tartus kinni panna ja lähiaastatel vaid e-poodi pidada on igati õige ning muudmoodi toimida oleks pere seisukohast ebaõiglane.

Ma armastan oma lapsi meeletult. Isegi siis, kui nad ei korista.

Päeval, mil Liisu koju toodi

EDIT: Hakkasin praegu mõtlema, et äkki Lenna mõtles iga kord, kui ma siia “koristama” kirjutasin, hoopis “kolistama”. Tal on nimelt R-tähega vahel kehvad lood ja nii ma ei teagi tegelikult, kas ta äkki arvas, et ma olen üks äge kolistaja. Samas ei ole ma muidugi väga vaimustuses, kui nemad Lindaga kolistavad, nii et vähemalt ühes kohas oli kindlasti koristamisest juttu.

Lastejooks oli muidugi tase omaette. Olin meeletult uhke Lenna üle, kes esimest korda jooksis raja läbi iseseisvalt, sest mina tulin Lindaga tagapoolt. Samal ajal keeldus Linda pärast stardikoridorist välja pööramist üldse jooksmast. Nii ma siis olingi see emme, kes sunnib oma last sporti tegema. Kõigi teiste jaoks nägi see välja nii, et mingi tädi sõna otseses mõttes veab röökivat last mööda rada edasi. Tõeliselt tore sportlik ennelõuna perega! Finišikoridoris oli väga vähe puudu sellest, et ma pidanuks end kõhuli visanud Linda kättpidi üle lõpujoone lohistama. Sellest oleks küll head pildid saanud! Aasta ema tegutseb jälle…

Enda kõnniks seadsin eesmärgiks kõndida kiiremini kui kilomeeter kümne minutiga. Ega see nüüd teab mis tempo pole, aga parem ikka kui ma oma suvistel kõndidel teinud olen. Kui stardipauk anti, panid pooled (kui mitte rohkemad) kõndijad minust esimesel kilomeetril mööda. Olin väga üllatunud, kui Endomondo kilomeetri täitumisel teatas, et mul on selle maa läbimiseks kulunud tublisti alla üheksa minuti. Veel üllatavam oli tõsiasi, et suutsin seda tempot hoida kogu ülejäänud tee, teine kilomeeter välja arvata. Kiireim kilomeeter oli aga hoopis seitsmes, mida kõndisin alla kaheksa minuti. Ehk oleksin keppide toel kõndinud veel kiiremini?

Eile ei olnud sportimiseks hea ilm. Väljas oli ilgelt palav ja päike paistis lagipähe. Mul polnud ka piisavalt nutti endale mingit nokatsit või rätti pähe võtta, nii tekkis mingi hetkel päris paras uimasuse tunne. Selline sumin oli sees. Püüdsin igal võimalikul juhul varju hoida, aga ega seda palju ei olnud. Endalegi märkamatult olin üsna pea täiesti märg. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi higistanud, et ka käsivarred märjad on. Algul polnud sellest lugu, aga umbes kaheksandal kilomeetril, kui tekkis esimene tajutav tuulehoog, saabusid külmavärinad. Mu käed-jalad olid turses ja sõrmed valutasid, sest abielusõrmus pigistas tugevasti. Ime ka, kui sõrmed nagu vorstid olid!

Ma ei tundnud end eile kõndides hästi. Kõndisin üksinda, kuni Anne-Mai mulle kaheksandal kilomeetril vastu jalutas, aga ei suutnud kuidagi ka enda mõtteid mõelda. Pigem vasardas peas mõte, kuidas nii vastik ja raske on ning äkki peaks lihtsalt pooleli jätma. Läksin ikka edasi ja lõpuks jõudsin lõpuni ka. Endomondo näitas 11.28 km (stardijoonelt finišijooneni) 1 tunni 39 minuti ja 20 sekundiga. Sain oma medali kaela ja kummutasin pooleliitrise spordijoogi paari lonksuga alla. Hea, et ma enne pingile jõudsin istuda, kui jalad alt kadusid.

Täna hommikul liikusin ringi nagu 80-aastane vanamutt. Selga sirgeks ei saanud, käed ja jalad ähvardasid otsast kukkuda (valutasid küll kangesti). Mul on täiesti imelised Sketchersi jalatsid, aga tallad on ikka villis. Ilmselt hakkavad geelipadjad ära kuluma. Kõige selle taustal mõtlesin, et nii see nüüd küll edasi minna ei saa. Vanasti mulle meeldis joosta. Ma jooksin igale poole ja tegin seda ruttu ning järgmisel päeval tegin jälle. Pean hakkama uuesti harjutama, avastama enda jaoks uuesti jooksmise. Õnneks on mul nüüd treeningpartner ka.

Nimelt avastas Lenna eile endas jooksja. Jah, ta jookseb nagu kolmeaastased enamasti ikka – käed on sirged, keha liiga ette kummardatud ja jalad vänderdavad siia-sinna, aga ta tahab joosta, see meeldib talle. Täna käisime temaga esimesel ringil, jooksime postkastini ja tagasi. Kui mõned sammud välja arvata, jooksime 1,1 km jutti. Kolmeaastase kohta on see kõva sõna. Tempo oli meil nii 8 km/h. Täitsa tore oli. Minul oli hämmastaval kombel jälle nahk märg ja Lenna oli megatubli. Meil on veel aega tempot tõsta ja distantsi pikendada. Küll me varsti lippame. Kõndimise jätan nüüd vaid kärutamise ajaks.

Igatahes tahtsin ma rääkida sellest, et kuigi olen oma suhteliselt lühikese elu jooksul korduvalt opilaualt läbi käinud, pole ükski neist kordadest olnud nii õudne kui minu viimane kogemus. Nimelt käisin sel nädalal eemaldamas sünnimärki, mis hakkas mu seljal tasapisi suuremaks kasvama juba ligikaudu 15 aastat tagasi. Operatsioon ise kestis vähem kui viimase keisrilõike seljasüsti tegemine, aga oli täiesti õõvastav. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks olin juba eelnevalt närvis, sest lõikus pidi toimuma kohaliku tuimestusega, mina aga ei reageeri sellele eriti hästi. Õigem oleks öelda, et see ei mõju mulle päris nii efektiivselt kui peaks. Mul on seetõttu elus mitmed üsna valulikud kogemused olnud, kogemused, mis oleksid pidanud olema täiesti tundetud. Või, noh, vähemalt palju tundetumad. Viimasel ajal on asi olnud parem ja tuimestavad süstid on ka mõjunud, aga hirm oli ikkagi naha vahel. Mis siis, kui seekord see süst ikkagi ei tööta?

Teiseks ei meeldi mulle (täiesti kummalisel kombel, eks ole) olla kuskil pikali, põdeda valu ja mitte teada, mida minuga tehakse. Eriti kui mängus on teravad (teravad!) noad ja nõelad. Seda enam, et kogemus oli nagu konveieril. Ma olin meditsiinipersonali jaoks justkui number. Tere, pikali, plaaster, head aega. Veider.

Kogu lõikus kestis umbes 8 minutit ja selle sutsaka eest sain umbes sama palju õmblusi kui keisrilõike järel. Et ma olen imelik, oli keisrilõige (need mõlemad) minu jaoks tunduvalt meeldivam kui teisipäevane kogemus. Iga liigutus räägiti läbi, selgitati, mida ja kuidas ja miks. Ma teadsin juba enne, et see tuimestus toimib ja kogemus (kui anesteesiasüst välja arvata) on minu jaoks täiesti valuvaba. Tulemus oli ka palju parem – laps kaalub kadunud sünnimärgi iga kell üles, kas teate? Nüüd sain näppu ainult telefoninumbri, kuhu kahe nädala pärast helistada, et teada saada, kas sünnimärk oli ikkagi pahalane, kuigi arstid on mulle korduvalt kirjutanud, et ei ole. Njah. Ahjaa, õmblused sain ka kaks korda kauemaks kui keisrilõike puhul. Puhas võit, eks ole?

Kell 1.50 öösel olid Liisul silmad veel nii suured ja uni polnud mõtteski.

Hommikul aknast välja vaadates oli kohe selge, et täna me päev otsa terrassi peal ei suvita. Oleks siis vähemalt sadanudki, aga selle asemel oli selline nõme sombune ilm, kus aeg-ajalt poetab taevalaotus mõne tiba, tuulekest pole ollagi, aga õhk on nii niiske, et vastik on ninagi õue pista. Nojah, ühesõnaga tuli toas endale (ja mis veel olulisem, lastele) tegevust leida.

Enda jaoks oli mul plaan olemas. Mind on juba tükk aega häirinud see kohvrite otsas elamine, mida minu vanemate juures parasjagu viljeleme. Kui see kestaks lühikest aega, poleks ju hullu (mind häiriks ikka roppu moodi), aga kuna me ei tea, millal me remondiga nii kaugele jõuame, et oma koju kolida saame, siis oleks mõistlik end pisut paremini sisse seada. Pealegi olen ma oma elu jooksul nii palju kolinud, et olen pakkimises juba päris osav, nii et see ei võta väga palju aega… Ühesõnaga oli vaja leida lahendus nurgas seisvate asjade hunnikule.

Õnneks on minu vanematel alles päris palju nõukaaegset mööblit, millest suur osa on küll vanem kui mina, kuid pelgalt pealevaatamisest veel ei lagune. Seega juhtus nii, et kui ma ema käest küsisin, kas neil kuskil mõnda kappi või riiulit on, soovitas ta mulle kohemaid üht jalatsikappi, mis veel mõned aastad tagasi neil telekaaluse rolli täitis. Mõeldud-tehtud.

Et ühtegi meest parasjagu majapidamises ei leidunud, otsisime kapi emaga kahekesi aidast üles, tassisime läbi märja ja libeda rohu tuppa ja tegime puhtaks. Poole tee peal kukkus muidugi kapil ka alus (selline vineerist raamikene) alt ära, maandudes mulle jala peale, aga mingi ime läbi jäin ellu ega löönudki projektile kohe käega.

Kapi papist tagasein oli ka ära tulnud ja selle tagasipanekuks oli tarvis vanad naelad enne välja tõmmata. Et mu isa on suurepärane tööriistade peitja (ise ei leia ka enam üles), tuvastasin majapidamisest vaid ühed näpitsatelaadsed tangid, mis loomulikult osutusid üldse mitte mingite labaste naelte väljatõmbamiseks kasutatavateks ultrapeeneteks (loe: kalliteks) elektriku tööriistadeks. Nojah, mul oli ju kuidagi vaja need naelad sealt kapi seest ju välja saada, nii et mul täitsa ükstakama, kui need tangid enam otstarbekaks kasutamiseks ei kõlba. Pärast mind tulgu või veeuputus ja muu selline. Kuni mina vanu naelu eemaldasin, otsis ema uusi (ka neid oskab mu isa hästi peita), tulles tagasi peotäie kaks korda jämetamate naeltega kui need, mille ma eemaldanud olin. Aga mul oli üsna ükskõik, peaasi, et kapi tagasein paika saab ja jääb, seega läksid need kasutusse.

Kui kapp oli niiöelda valmis, tõstsime selle emaga paika. Siis oli tarvis ainult tuba ära koristada, asjad kappi panna ja üleliigne sodi ära visata. Tõstsin toimetamise käigus ka Liisu voodi meie oma kõrvale (selle vanale kohale kapp läkski). Lõpuks nägi tuba juba täitsa kena välja. Mul on kõige suurem heameel selle üle, et sain oma riided erinevatest kohvritest ja kottidest viimaks ometi kappi tõsta. Et ma suurt kuskil ei käi, kannan pidevalt samu riideid, mis ringlevadki põhimõtteliselt minu, pesumasina, kuivatusnööri ja uuesti minu vahet, aga ikkagi on tore, et ma ei pea oma asju neil harvadel juhtudel, mil ma midagi muud vajan, kuskilt toanurgas vedelevast kotist otsima. Põrandapinda on ka tiba rohkem või see tundub vähemalt organiseeritum.

Päris kena sai. Linda voodi tegin pärast pildistamist ka ära. Ärge ainult kapipealset vaadake, sellega tegelen siis, kui mul järgmine tuhin peale tuleb.

Minu toimetamine tundus Lenna ja Linda jaoks üsna naljakas. Nemad tahtsid pidevalt ka aidata, aga selle abiga on nii, et lihtsam on üksi teha, muidu ei leia pärast enam midagi üles. Lisaks oli Liisu parasjagu armulik ja magas, nii et oli parem töö kärmelt ja ilma pideva laste manitsemiseta ära teha. Et mina neid enda tegemiste ligi väga ei lubanud, leidsid nad endale ise tegevust, otsides välja kaks harja ja mängides nendega koristamist. Linda oleks mulle paar-kolm korda harjaga piki pead ja vastu vahtimist andnud, seega veensin ma neid hoopis nõidasid mängima. Harjavartel mööda majapidamist ringituhisevad lapsed ei meeldinud miskipärast väga aga vanaemale. Lisaks ajasid rõõmukilked viimaks ka Liisu üles, nii et võib-olla ei olnud see mu parimaid ideid.

Pärast seda olen päev otsa olnud elav lutt. Liisu teeb viimaseid päevi tasa, mis ta lihtsalt maha on maganud, ja tahab täna pidevalt tissi otsas olla. Ma olen just teda 20 minutit söötnud, krooksutanud-puuksutanud, mähkme vahetanud ja saanud hetkeks tualetti lipsata, kui Liisu jälle häält teeb ning eikuskilt ilmub minu ema, kes hakkab siis last nunnutama: “Oi, kas sa tahad süüa või? Sul on vist kõhuke tühi. Kohe otsime emme ja ta annab sulle süüa.” Aargh!!! Nagu ta ei oleks näinud, kuidas ma reaalselt just võtsin selle lapse tissi otsast ära. Jälle.

Millalgi vahepeal suutsin aga paar-kolm plaaditäit viineripirukaid küpsetada ja ema tegi Lenna nõudmisel ka pannkooke, mida on väga hea maasika toormoosiga süüa. Siin toas on nii palav, et morssi (paljas kraanivesi on kahtlase maitsega) olen täna suisa liitrite kaupa tarbinud ja akent ka avada ei saa, sest siis tulevad sääseraisad tuppa ning purevad mu lapsed puha punniliseks. Minu ka. Nüüd on majas vahelduse mõttes hetk, kus kõik lapsed korraga magavad. Tahaks loota, et Liisu öösel vähemalt kolmetunnised uned teeb, sest kui päevane möll jätkub, olen ma homme täielik zombi.

Päeval, mil Liisu koju toodi

Olen pesamuna Liisu saabudes paljudele asjadele joone alla tõmmanud. Üks neist on ülikool. Ma ei võtnud pabereid välja, aga tegin kalendri niiöelda tühjaks, võtsin lapse hooldamiseks akadeemilise puhkuse ja mul pole hetkel mingit plaani aktiivselt õpingute juurde naasta enne kui need kolm mulle lubatud aastat läbi on. Kuna tegu on emmehobiga (kõrgharidus on mul reaalselt juba olemas), siis ei ole sellest ka midagi katki. Avastasin, et mul on seekord vaja rohkem aega enda ja lapse jaoks. Ühtlasi avastasin, et toimunust/toimuvast kirjutamine aitab mul seda kõike enda jaoks lahti harutada ja sellega leppida. Seega pöördusin tagasi aktiivsema blogimise juurde. See siin on algus ja loodetavasti tuleb sellele lähiajal ohtralt lisa. Passin suure osa päevast niikuinii sotsiaalmeedias, seega pole probleem oma mõistlikke ja mõttetuid tegelusi ka sinna paisata, mistõttu tegin täna meie siinsetele lugudele ka lehekülje. Selle leiab SIIT. Tule ja ela meile kaasa. Kirjutan veel ka Pere ja Kodu blogile. Minu viimase postituse leiab siit ja järgmisel nädalal saab see lugu endale ka järje, nii et aeg-ajalt tasub sinnagi kiigata.

Plaanin siin kirjutada meie maailmanabadest, Lennast, Lindast ja Liisust, iseendast ja Abikaasast, meie igikestvast majaremondist (et mitte öelda ehitusest), oma väikestviisi ettevõtlusest ning viimase paari aasta uuest armastusest, paberitööst. Lisaks muidugi kõigest muust, mis parasjagu mõttes on. Ma ei luba, et kirjutan iga päev, aga luban seda teha kordades tihedamini kui iga järgneva lapse sündides. Bear with me.

Et mida siis?

Noh, ma olen näiteks vahepeal teist korda emaks saanud. Aega võttis, aga asja sai. Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt, aga no millal mul enne on niimoodi vedanud? Kirjutan kunagi hiljem pikemalt, aga neile, kes veel ei teadnud – meie tulnukas osutus tüdrukuks. Nagu ikka.

Lisaks võttis mu vend naise. See oli suhteliselt hiljuti, nii et selle võiks isegi uudise alla klassifitseerida. Olin neile pulmaemaks. See oli minu teine kord. Pulmakülalised jäid täitsa rahule ja mõned ütlesid isegi mu vennale, et ta mulle pulmaema ametit soovitaks. Võtan teadmiseks. Mõtlen selle peale. Kui kavatsed abielluma hakata, siis võta minuga ühendust, mõtleme midagi välja.

Siis õnnestus mul kuidagi Pere ja Kodu uuele kodulehele blogima hakata. Ma ei saa isegi täpselt aru, kuidas see juhtus. Keegi soovitas, et võiksin kirjutada. Siis pakuti juba võimalust saata niiöelda proovitöö ja, enne kui ma õieti arugi sai, mida ma teinud olin või mis toimub, olin kampa võetud ja esimene postituski oli üleval. Nüüd siis ilmutangi oma maaeluromantilisi heietusi igal neljapäeval. Huvi korral võib neid uudistada vot SIIN.

Ja kui ma siin mõnda aega tagasi käisin sellel köitmise koolitusel ja mainisin, et see võiks mulle isegi nii palju meeldida, et sellest võiks mu uusim hobi kujuneda, siis nüüd olen olukorras, kus mu majapidamine on täis pabereid ja neete ja tekstuurplaate ja muud kraami, mille olemasolust ma veel paar kuud tagasi üldse teadlik ei olnud. Nüüd ma siis meisterdangi kaarte ja karpe ja albumeid. Kui sul on midagi sellelaadset tarvis, anna mulle märku.

Nüüd pakin end tänaseks jälle kokku. Magama ilmselt veel ei jõua, aga lähen hirmutan kutsikaid (tahad ühte endale, kirjuta mulle) ja pissitan kassi – või oli see vastupidi… Igatahes… Ma luban, et varsti näeme ja siis on postitus asjalikum kui see, millega ma just maha sain.

Selliste gruppide üheks suurimaks boonuseks minu jaoks on kokkusaamised, kus tullaksegi reaalselt kuskil kohvikus, mängutoas või kellegi kodus kokku, kohvitatakse ja jutustatakse oma elust-olust, kuni lapsed rõõmsalt koos mängivad. Nendel üritustel näed naisi (ja mõnikord, kui eriti veab, ka mehi) silmast-silma ja saad rääkida asjadest, mida internetis jagada ei tahaks. Pidasime oma pooleteistaastaste ja nende emmedega ühe sellise kokkusaamise maha eile. Üritus leidis aset Haanja lähistel, kus ma pole niimoodi ringi sõitnud alates neljandast klassist, mil me seal klassiekskursioonil käisime.

Mu telefoni kaardirakendus oli üllatavalt tõhus. Kuigi olin veendunud, et jõuan Haanjani (või vähemalt Võrru) täiesti omal käel, sisestasin otsitava küla GPSi juba koduukse ees, et ei peaks hiljem keset Võru linna hakkama kuskil peatust tegema ja avastama, et olen nende umbes kolmest tänavast, millest kaks viivad samasse kohta, just selle vale valinud. Olgu öeldud, et Võru liiklus oli kummalisel kombel täiesti metsik – see oli nagu Tallinnas – ei mingeid suunatulesid vm märguandeid, paar juba punase tulega üle ristmiku sõitmist ja ilmselge reegel, et ringristmikul on õigus kohalikul, mitte sellel, kes juba ringil on. Jäin võrokeste püüdlustest hoolimata siiski ellu ja leidsin ka Haanja täiesti kenasti üles.

Sealt edasi juhatas GPS mind täiesti õigesti (minu üllatuseks) mööda pisi-pisikesi asfalteeritud (sic!) metsavaheteid otsitava küla ja talu suunas. Sõidu ajal oli mul ainult kaks hirmu: et ma üle järjekordse künka sõites (või pigem 30-kilomeetrise tunnikiirusega venides) ei näe, kuhu tee edasi läheb, ja seetõttu lihtsalt üle maailma veere alla kukun, ning et mul oma 32+5 nädalaga lihtsalt kogu sellest Ameerika mägedele sarnanevast kogemusest süda pahaks läheb. Lenna oli tagaistmel muidugi sillas ja muudkui seletas, mida kõike ma teeservas vaatama peaksin – küll oli seal hobuseid (tegelikult lehmad), koeri, puid ja muud sellist meelierutavat, mida oleksin pidanud suutma koos temaga jälgida. Ei suutnud. Keskendusin teele.

Minu kaardirakendus aga viis mu täiesti õigesse taluhoovi, mis sest, et pidin selleks asfaltteelt maha pöörama ja tegelikult oli talu aadress hoopis teine, kui see, mis ma kohalike nõuandel sisestasin (panin aadressiks kõrvalküla nime). Alles maja kõrvale sõites andis GPS mulle märku, et võiksin nüüd tagasipöörde teha. Ma ei lubanud sellisel pisiasjal nagu GPS end segada, parkisin auto rahus ära, võtsin oma lapse ja külakostiks küpsetatud kohupiimakoogi ning läksin tuppa naistega jutustama. Ma ei pidanud isegi autouksi lukustama, sest hindasin tõenäosust, et mõni karu tuleb ja mu auto ärandab, äärmiselt väikeseks.

Mõned tunnid hiljem asusin rahulolevalt viimase külalisena taas koduteele. Lenna ootas ära, kuni me turvaliselt Haanjasse olime jõudnud, ja jäi siis magama. Mina aga jätkasin teekonda läbi Võru ja hoidsin seekord Otepää asemel hoopis Tartu poole, et parasjagu koolis olev Meelis sealt ula pealt üles korjata ning turvaliselt koju transportida. Võru politseil oli eile ilmselgelt tihe tööpäev, sest kui hommikupoolikul mõõtsid nad linna ühes servas kiirust, siis pärastlõunal lasti Kuperjanovi jalaväepataljoni juures juba puhuda. Nende puhumisreidi saak oli selle kellaaja kohta (umbes pool neli) üllatavalt korralik.

Ilma suuremate jamadeta jõudsin Tartusse ning sealt omakorda koos mehe ja lapsega koju. Startisin hommikul kell pool kümme ja parkisin auto tagasi sama koha peale kell kuus õhtul. Pärast kojujõudmist heitsin korraks pikali, et pisut puhata, ning ärkasin täna hommikul kell pool kuus. Nüüd kuulen (kell on 7:04) kõrvaltoast märguandeid, et Lenna on ärganud ja tahab, et issi temaga tegeleks. Ootan nüüd huviga, millal ta mind otsima asub. Ega mulle ilmselt kauaks armu ei anta. Kui mul poleks vaja täna terve referaat valmis kirjutada ja veel posu kooliasju teha, lipsaksin praegu ilmselt kööki pühapäevaseid pannkooke küpsetama. Hetkel täiesti ausalt ei viitsi. Jõllitan oma arvutiekraani edasi ja loodan, et ehk ilmub referaat iseenesest (tõenäosus on madalam kui muru).

Eilne päev oli väga tore ja mul on ääretult hea meel, et minu ümber on juba ligikaudu kaks aastat olnud nii lahedad naised, kellega oma elu ja tegemisi jagada. Aitäh teile! Jään ootama meie edasisi kohtumisi ja tegemisi, aga nüüd sukeldun tagasi pühapäevasesse argipäeva. Usun, et üsna mitmes paigas Eestimaal teete teie just sedasama.

Lapse tõttu olen viimasel ajal ennekõike hommikuinimene (mis teha, kui laps ärkab hiljemalt pool seitse) ja nii olin ka täna hommikul produktiivsuslaine harjal, kui avastasin midagi imelikku. Nimelt nägin internetipangas arveid makstes, et mulle on saabunud kiri pangalt endalt. Kirja sisu oli järgnev:

“… Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel puudub Teil 15.02.2014 seisuga üliõpilasstaatus. Seetõttu oleme kohustatud sulgema Teie ISIC Tudeng Electron deebetkaardi ********* alates 10.04.2014. Sellest kuupäevast alates ei saa Te kaarti kasutada ka Tallinna ühistranspordi piletisüsteemis ja kaob õigus kasutada ISIC-soodustusi. …”

Olgu öeldud, et mina, kes ma võtsin eelmisel semestril 46 ja sel semestril 37 ainepunkti väärtuses aineid, ei saa kuidagi kuuluda nende “õnnelike” hulka, kes madala õppekoormuse või kehva soorituse (mu keskmine hinne on kõvasti üle nelja) tõttu keset õppeaastat eksmatrikuleeritakse. Ka ei ole ma selleks ise soovi avaldanud. Olen ka sel semestril juba hoolsalt koolis käinud, nii et ülikool ei saa ka arvata, et ma olen neile käega löönud. Seega peaks ju kõik justkui korras olema… Aga ei ole.

Alustasin asjade klaarimist ülikoolist. Helistades selgus, et mu õppekorraldusspetsialisti pole enne esmaspäeva tööle oodata (üllatus missugune) ja nii pidin asju ajama tema kolleegiga, kes mulle väga lahkelt selgitas, et ilmselt on pangas toimunud mingi eksitus, sest ülikooli andmed minu õppimisest ja selle edukusest klapivad mulle teadaolevatega. Et saaksin pangale oma üliõpilasstaatust tõendada, lubati ennelõunal saata tõend ülikoolis õppimise kohta. Oleks tegu olnud minu õppekorraldusspetsialistiga, oleksin tõendi saanud järgmisel nädalal (parimal juhul), kuid et tema kolleegid on ilmselgelt efektiivsemad, saabus tõend mu postkasti juba 12 minutit pärast mu telefonikõne algust.

Olles veendunud, et ülikool ikka teab, et ma nende tudeng olen, võtsin ette panga. Helistasin klienditeenindusse ja kurtsin oma muret. Sealt vastati mulle (ilma ühtegi tõendit küsimata), et oli üsna paras hulk tudengeid, kelle kohta edastati pangale ekslikud andmed (kes ja kuidas seda tegi, ei tea). Selgus, et ka minu nimi on selles nimekirjas, kelle andmed olid valed. Tekib küsimus, kui pank teadis, et neil on hulk inimesi, kellele nad on ekslikult saatnud teate kaardi sulgemisest ja uue, teist tüüpi kaardi avamisest, teades ühtlasi ka nende inimeste isikuid, siis miks ei saadetud välja kirja sellegi kohta, et kõik on korras. Miks ma pean ise möllama ülikooli ja pangaga, kontrollima andmeid ja lõpuks taaskord vahetama välja oma ISIC kaardi?

Jah, kuna mul on pakett, siis saaksin uue kaardi tasuta ega peaks ka kuutasu maksma, kuid ISIC kaardist loobudes kaoksid tudengisoodustused, millele mul on õigus. Uue kaardiga saan aga maksta internetis (nt lennupileti eest), mida ISIC teha ei lubanud. Nii on mõlemal kaardil boonuseid, mis mulle meeldivad. Seega otsustasin kasutada võimalust ja jätta enda kasutusse ka uue (nn “täiskasvanute kaardi”), mis mind muuseas juba eilsest saati pangakontoris ootab. Võiks ju öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga ometi olen häiritud. Häiriv tegur asja juures on see, et kuigi minu praegune ISIC kaart suletakse alles 10. aprillil, ei saa seda käsku enam tagasi pöörata ja ma pean ikkagi kaardi jälle välja vahetama. Olgu öeldud, et ma alles (detsembris vist) vahetasin seda kaarti. Tõsi, ma ei pea soovi korral pähe õppima uut koodi, vaid võin üsna hõlpsalt koodi vahetada, ja võin uuele kaardile järele minemisega nädal aega oodata, et kaks kaarti korraga kätte saada, aga jällegi on tegu lisaliigutusega, mida ma poleks tegelikult pidanud tegema.

Nüüd tahaks lihtsalt teada, keda sellise põneva hommiku ja sellega kaasneva rõõmu eest tänada.