Paar päeva tagasi, just umbes siis, kui plaanisin lasteaeda helistada, et äkki nad panevad Lenna ja Linda tasahilju riidesse, et saaksin nad trenni viia ning pärast Liisule eraldi järele minna, helises telefon. Helistajaks lasteaed, täpsemalt õpetaja. “Lenna ja Linda juba eilsest saati sügavad palju pead ja kukal on ka punane,” kostis telefonist. Loomulikult on sellisel juhul esimene asi, mida kahtlustatakse, täid. Kahtlustasime meiegi. Kupatasin Abikaasa lastele järele, panin aja perearsti juurde, tegin oma vajalikud sõidud ära ja läksin siis neile lasteaeda vastu, sest toolid olid ju minu autos. Vahepeal oli Abikaasa lapsed riidesse pannud ja autosse ootama viinud, kuni tema ülejäänud riideid kokku korjas, et need koju pessu tuua. Õpetaja tegi abipersonaliga samal ajal voodipesule ja mänguasjadele suurpuhastust.

Kodus vaatasime laste pead üle. Punetust enam ei täheldanud. Ka ei paistnud kedagi peas ringi jooksvat. Juuksekarvade küljes ka nagu midagi ei olnud. Konsulteerisin dr. Google’iga, et millised need täid siis olema peaksid. Mina ju ei tea, mul ei ole kunagi olnud. Juhuslikult just siis külla juhtunud ja täide osas kogenum sõbranna leidis, et ei, täisid mu lastel ei ole. Hommikul konsulteerisime perearstiga ja leidsime Linda peast ka kaks mutukat. Ma ei ole siiani väga kindel, kas need just täid olid, sest piltide järgi nad täid ei tundunud. Perearst nentis, et meilt see nakkus alguse saanud ei ole, aga soovitas igaks juhuks täiravi siiski ära teha ja nii kamandasingi Abikaasa apteeki, et too kõik vajaliku tooks. Helistasin ka lasteaeda, et öelda, et midagi sealt juustest leidsime ja igaks juhuks võiks teisigi teavitada. Olin just selle mitmekümneeurose šampooniga kõik lapsed üle töödelnud ja täikammiga täiesti tühja mitukümmend minutit piinliku hoolega kamminud, puhast kammi puhastanud, kamminud, puhast kammi puhastanud jne, kui perearst helistas, et ta nüüd mõtles järele ja need ei saa ju loogiliselt võttes täid olla, sest neid oleks siis rohkem ja teistel lastel oleks ka. Kasutavad nad kõik ju sama juukseharja ja samu patsikummegi. Samal ajal olin mina pesnud juba mitu masinatäit puhast pesu, mis oli saanud ainult lasteaias kapis seista, aga selga polnud veel jõudnud, kiskunud tühjaks kõik voodid ja tassinud pesuruumi laste kaisuloomadki. Nojah. Helistasin siis uuesti lasteaeda, et oli vist ikka valehäire ja laste pead on puhtad, aga igaks juhuks me enne esmaspäeva kollektiivi ikkagi ei tule. Selle peale ütles õpetaja, et äkki siis veel enne arsti juures kontrollis käia… Ja siis ma sain lihtsalt vihaseks.

Ma ei vihastanud õpetaja peale – ta on tubli ja tore noor inimene, kes teeb oma tööd hästi. Meil on tõeliselt super lasteaed ja inimesed. Vihastasin olukorra peale. Ma ei tea, kas te suudate hetkekski ette kujutada, kui räpasena ma olen end tundnud alates sellest hetkest, kui lasteaiast kõne sain, et lapsed sügavad pead. Ma tean, et täid ei ole tegelikult ebahügieenilisuse tulemus ja neid võib saada ka nt kinost ja ühistranspordist jne, aga pärast täikahtluse tekkimist on mul endalgi tunne, et miski jookseb peas ringi. Isegi kulmud sügelevad, teate! Ja see on rõve. Ma tunnen end kuidagi nii rüvetatult, kuigi tegelikult on kõik puhas. Meil ei ole täisid. Ja see ei ole eitusfaas – ma olen nüüdseks teinud kõik endast oleneva, et ükski täi isegi ei tahaks meie juurde enam tulla. Viimased 28 tundi on pesumasin sisuliselt non-stop töötanud, et kõik asjad, millega lapsed kokku puutusid, vähemalt 60 kraadi juures puhtaks pesta. Olen tolmuimejaga põrandat töödelnud nii mitu korda, et lapsed hakkavad selle uuesti täispudistamisest juba väsima. Et mul ei jääks ka kahtlusepojakest, et meil võiks mõni täikene kuskil redutada… Ja siis on mul ikka vaja mingit kuramuse arstitõendit inimeselt, kes ütleb, et äkki olid need kaks elukat, kes Lindal peas ringi siblisid, hoopis mingid heledad puuviljakärbsed, sest tema ka ei tea!

Ma olen tundnud end nii süüdi, nagu olekski täid minu süü, kui lastel tõesti oleksidki täid olnud. Olen tundnud suurt piinlikkust, et kuidas ometigi võib nii olla, sest enda kooliajast mäletan, et täid olid pigem selliste perede probleem, kelle vanemad nägid kaineid päevi ainult siis, kui lasterahad olid maha joodud ja uus polnud veel saabunud. Jah, ma tean, et see tegelikult ei ole nii. Täisid ei koti karvavõrdki, kas juuksed, millesse nad elama asuvad, on puhtad või mustad. Aga kuskilt nad ometi tulevad… Ja praegu olen ma vihane, sest ma ei tea täpselt, kes või mis need olid, kes/mis selle täipaanika algatasid. Mis seda punetust ja sügelust põhjustas? Palsam? Patsikummid? Kes need Lindal juustes olid? Äädikakärbsed? Ikkagi täid? Ja kui täid, siis kus on see, kellelt need täid Lindale üle kandusid? Sest kahes asjas olen ma päris kindel – kui need olid täid, siis ei saanud nakkus algus meist, sest täid levivad kiiresti ja neid pidanuks olema rohkem ning kõigil lastel, ja enam neid ei ole. Kas siis ongi nii, et keegi lastest istub praegu kodus ja tema vanemad ei tee piuksugi, kuigi tegelikult on vaja kõigile, kes lastega kokku puutuvad, teada anda, et on võimalus, et “sõbrakesed” on neilegi üle kandunud?!?

Nii ma siis olen siin kodus, tige enda ja ilma peale ning tunnen end halva emana. Miks? Sest mul on miljon muud asja teha, täna näiteks vaja töövestlusel olla, aga ma ei saa, sest ma olen siin ja valvan täisid, keda pole vist ikka olnudki. Ja lapsel on kukal ikka punane ja sügeleb! Ning mina ei suuda tunda rõõmu lastega askeldamisest, vaid paanitsen kõige selle üle, mis jääb tegemata, ja vihastan kõige selle pärast, mida olen oma kohuse- ja süütundlikkuse tõttu teinud. Pea valutab ja paha on olla. Ohatis, mis mul stressiga tavaliselt välja lööb, on ka huule peal kohal nagu viis kopikat. Peaksin hoopis lastega tegelema – vaatama, kas suudame Liisust kõrgema Duplo torni ehitada, memoriini mängima, koos lugema või muud sellist. Mina aga istun siin ja toksin seda kõike sisse, et ma seda esimesele ettejuhtuvale inimesele näkku ei karjuks. Nüüd tõuseb vesi ka silma. Mina olengi halb ema. Täna lihtsalt on selline päev.

1.Mida su ema sulle alati ütleb?
Korista!
Kepsutit!

2.Mis teeb su ema õnnelikuks?
Et mina ja Linda koristame.
Jaa!

3.Mis teeb su ema kurvaks?
Et laps pahandab.
Otsas on.

4.Kuidas su emme saab sind naerma?
Ei saa naerma.

5. Milline su ema oli väiksena?
Paha tujuga ja hea tujuga laps.

6.Kui vana su ema on?
Ma ei tea.

7.Kui pikk su ema on?
Natuke lühem ja natuke pikem

8.Mis on su ema lemmiktegevus?
Tööd teha ja tööl käia.

9.Mida su ema teeb, kui sina pole kohal?
Koristab.

10.Kui su ema oleks kuulsus/tuntud inimene, miks ta seda oleks?
Ma ei tea.

11.Mida su ema oskab väga hästi teha?
Tööd.

12. Mida su ema ei oska üldse teha?
Lilli.

13.Mis tööd su ema teeb?
Ma ei tea.

14.Mis on su ema lemmiksöök?
Müsli.

15.Miks sa oled uhke enda ema üle?
Sest ta koristab nii uhkelt.

16.Kui su ema oleks multika tegelane, kes ta oleks?
Minion (küsisin siis, miks just minion: Sest minionid on lahedad.”).

17.Mida sa emaga koos teed?
Koristan.

18.Mis sinul ja su emal on ühist?
Et me oleme nii tugevad. Värv on ka. Beež, meie peal.

19.Mille poolest sina ja su ema olete erinevad?
Meil on erinevad riided.

20. Kuidas sa tead, et su ema sind armastab?
Sest ta on nii kallis.

21.Mis on su emme lemmikkoht, kuhu talle meeldib minna?
Töökoht.

Noh, sellest võiks välja lugeda, et ma töötan puhastusteenindajana või olen vähemalt kõrgema klassi puhtusefriik. Päris nii see siiski ei ole. Lapsed on ausad ja see on võrratult äge. Tegelikult kumab neist vastustest välja see, mida ma ise juba mõnda aega kahtlustanud olen: tegelen viimasel ajal lastega töö kõrvalt, kuigi peaksin olema ennekõike ikka ema ja alles siis tööga tegelema, kui laste kõrvalt aega üle jääb. Nüüd ma tean veelgi kindlamalt, et minu otsus pood Tartus kinni panna ja lähiaastatel vaid e-poodi pidada on igati õige ning muudmoodi toimida oleks pere seisukohast ebaõiglane.

Ma armastan oma lapsi meeletult. Isegi siis, kui nad ei korista.

Päeval, mil Liisu koju toodi

EDIT: Hakkasin praegu mõtlema, et äkki Lenna mõtles iga kord, kui ma siia “koristama” kirjutasin, hoopis “kolistama”. Tal on nimelt R-tähega vahel kehvad lood ja nii ma ei teagi tegelikult, kas ta äkki arvas, et ma olen üks äge kolistaja. Samas ei ole ma muidugi väga vaimustuses, kui nemad Lindaga kolistavad, nii et vähemalt ühes kohas oli kindlasti koristamisest juttu.

Meil sõi kass nibukaitsme ära

Tegelikult asi ikka nii lootusetu ei ole. Õnneks müüakse neid kaitsmeid paarikaupa (see on minu jaoks alati kummaline tundunud – ma ju ei kasuta mõlemat korraga ning pärast iga toitmist tuleb nibukaitse kenasti pesta ja kuivatada, nii et järgmise toitmise ajal saad puhta asja võtta, aga ju see on siis kassikindlustus). Lisaks ei ole meil sel korral seda kaitset ka väga vaja, sest Liisu saab ise kenasti hakkama, välja arvatud vahel öösiti, kui ta on nii näljane ja tige, et pole aega korralikult tissi haugata, vaid on KOHE süüa vaja. Vot siis on küll lihtsam nibukaitse appi võtta, et lapsel lihtsam oleks ja ise ka rutem magama saaks.

Millegipärast olen ma mitmel pool kohanud nibukaitsmete suhtes äärmiselt tõrjuvat, et mitte öelda vaenulikku suhtumist. Nende kasutamine teeb sinust justkui halvema ema või naise. Ma ei saa sellest väga aru. Minu jaoks on ju oluline, et laps oleks söönud. Mis vahet seal siis on, milliseid abivahendeid ma kasutan. Minul on ikka üsna lame nibu ja (nagu meil foorumis üks naine kirjutas) katsu ise seda lamedat asja haarata. Siis tulebki see kaitse appi – laps saab “tüki” kenasti suhu, tõmbab nibu kaitsme sees vaakumisse ja piim hakkab tulema. Esimese kahe lapsega kasutasin nibukaitset peaaegu kogu imetamise aja, sest kuigi imemisvõte oli mõlemal imetamisnõustajate poolt õigeks kuulutatud, ei saanud nad ikkagi piima kätte, kuigi seda oli koguseliselt küll ja rohkem. Nüüd olin haiglasviibimise tõttu sunnitud alguses piima välja pumpama ning see mõjus nibudele selles mõttes hästi, et Liisul on parem neid haarata. Laps on söönud ja mina rahul, aga päris ilma abita siiski ei saa.

Meil on kasutusel Tommee Tippee omad. Ilmselgelt seda kassid ostaksid! Lenna ajal proovisin ka Aventi kõige väiksemat suurust, aga see laperdas tissi küljes ja piim, mida laps ära ei jõudnud süüa, voolas mööda rinda alla ning ma nägin pärast imetamist välja nagu oleks piimasõda mänginud. Kuulu järgi soovitavad TÜ Kliinikumi imetamisnõustajad väga Medela omi, aga neid pole ma ise proovinud ja kommenteerida ei oska.

Päeval, mil Liisu koju toodi

Olen pesamuna Liisu saabudes paljudele asjadele joone alla tõmmanud. Üks neist on ülikool. Ma ei võtnud pabereid välja, aga tegin kalendri niiöelda tühjaks, võtsin lapse hooldamiseks akadeemilise puhkuse ja mul pole hetkel mingit plaani aktiivselt õpingute juurde naasta enne kui need kolm mulle lubatud aastat läbi on. Kuna tegu on emmehobiga (kõrgharidus on mul reaalselt juba olemas), siis ei ole sellest ka midagi katki. Avastasin, et mul on seekord vaja rohkem aega enda ja lapse jaoks. Ühtlasi avastasin, et toimunust/toimuvast kirjutamine aitab mul seda kõike enda jaoks lahti harutada ja sellega leppida. Seega pöördusin tagasi aktiivsema blogimise juurde. See siin on algus ja loodetavasti tuleb sellele lähiajal ohtralt lisa. Passin suure osa päevast niikuinii sotsiaalmeedias, seega pole probleem oma mõistlikke ja mõttetuid tegelusi ka sinna paisata, mistõttu tegin täna meie siinsetele lugudele ka lehekülje. Selle leiab SIIT. Tule ja ela meile kaasa. Kirjutan veel ka Pere ja Kodu blogile. Minu viimase postituse leiab siit ja järgmisel nädalal saab see lugu endale ka järje, nii et aeg-ajalt tasub sinnagi kiigata.

Plaanin siin kirjutada meie maailmanabadest, Lennast, Lindast ja Liisust, iseendast ja Abikaasast, meie igikestvast majaremondist (et mitte öelda ehitusest), oma väikestviisi ettevõtlusest ning viimase paari aasta uuest armastusest, paberitööst. Lisaks muidugi kõigest muust, mis parasjagu mõttes on. Ma ei luba, et kirjutan iga päev, aga luban seda teha kordades tihedamini kui iga järgneva lapse sündides. Bear with me.

Kui last planeeritakse, ootab tulevane ema triibulist (kahe triibuga) testi, mis kinnitaks, et tema ootus on nüüd tõepoolest alanud. Siis oodatakse esimest arsti- või ämmaemandavisiiti. Seejärel esimest ultraheli, mis võib olla üsna varakult raseduse kinnitamiseks või hiljem, 12. rasedusnädala paiku lapse kuklavoldi mõõtmiseks. Oodatakse ka “hommikuse iivelduse” möödumist ja aega, mil viimaks normaalselt süüa saab. Siis oodatakse esimese trimestri kui raseduse kõige ohtlikuma perioodi lõppu ja loote anatoomia ultraheli, kus kõige sagedamini (ei põhine ametlikul statistikal) saadakse teada oodatava lapse sugu. Siis kolmandat trimestrit ja meeleolukõikumiste möödumist. Kolmandal trimestril oodatakse juba lapse sündi ja see aeg on vähemalt minu arvates tulevase ema jaoks kõige pikem, iseäranis pikk on muidugi viimane kuu ehk 36.-40. rasedusnädal, mil last ei loeta enam enneaegseks ja ta võib vabalt iga hetk sündida. Minu tutvusringkonnas on enamasti sellised lapsed, kes on lubanud emal veel kauem oodata, ja sündisid 41. või 42. rasedusnädalal.

Ootamist saab täita mitut moodi. Enamasti käib tulevane ema sel ajal tööl või koolis ning keskendub ootamisele alles kuni 70 päeva enne oodatavat sünnitust. Samas juhtub tihti, et ootus kulgeb plaanitust erinevalt ja puhkama tuleb jääda varem. Siis tundub ootus eriti pikk ja lapse sünnini jääv aeg iseäranis aeglaselt mööduvat. Aga täita on seda vaja mõlemal juhul…

Tänapäeval nimetatakse seda ajatäidet lapse tulekuks valmistumiseks. See on tulevastele emmedele hea ettekääne lapsele asju kokku osta. Kui ootasin Lennat, rääkis minu ema, kuidas vanasti räägiti, et lapsele enne sündi voodi ostmine toovat halba õnne. Ehk sellepärast pidingi Lennat nii kaua ootama, et me tulevase ilmakodaniku tarvis terve toa enne ära sisustasime. Mine tea. Samas ei takista see ebausk mind ja teisi emasid “lapse tulekuks valmistumast”. Vanker ootab uut ilmakodanikku sageli mitu kuud varem ja on ainult hea, kui selle saab küll ära osta, kuid veel poodi hoiule jätta, kuni seda tõesti vaja läheb (nagu saime meie teha Lenna vankriga). Ostetakse ka turvahäll, mida vanasti üldse vaja ei läinud, sest last (ka vastsündinut) sõidutati süles. Ja siis on loomulikult riideid, mida saab lapsele juba enne sündi hunnikute kaupa kokku osta… Mina seda väga ei teinudki, sest esiteks võib laps olla tunduvalt suurem kui talle ostetud riided, teiseks kasvab laps riietest väga kiiresti välja ja kolmandaks ootas meie Lennat ees täditütarde riidekapp, täis roosasid ja veel roosamaid riideid, millest mõnda polnud mu õde jõudnudki oma lastele selga panna. Sellest, et mitmes ultrahelis tüdrukuks tunnistatud laps lõpuks poisina sünnib, ei hakka ma üldse pikemalt rääkima…

Viimasel ajal on moodi tulnud ka peod tulevase lapse auks (baby showers). Tavaliselt kujutab see endast koosviibimist tulevasele emmele ja tema sõbrannadele ja/või tulevase issi (nais)tuttavatele, kus tuuakse veel sündimata ilmakodanikule kinke ja mängitakse mänge, mille eesmärgiks on panna proovile tulevaste lapsevanemate (eelkõige lastega seotud)oskused.  Mina olen pigem pärast sündi toimuvate katsikute pooldaja, sest raseduses ja sünnituses on kuni lõpuni palju asju, mis võivad viltu minna. Seetõttu eelistangi “tibusid sügisel lugeda”. Eks ma olen vist selles suhtes väike pessimist, aga mis teha – lapseootus on ka hirmude aeg.

Lennat oodates käisime Meelisega ka mitmel koolitusel. Üks neist oli väikelapse hooldusest ja üsna põhjalik, kuigi pean tunnistama, et suurem osa läks meelest ära veel enne, kui klassiruumist välja astusin. Lõpuks lahendasin oma küsimused ja mured seoses lapse eest hoolitsemisega ikka sõber Google’i abiga (kuigi see on libe tee, sest internetist võib leida igasugu jama ja info võib olla väga vastukäiv). Üks asi, mis mul aga kuidagi meeles ei püsi, on küsimus, kas väikelapse silmi tuleb puhastada suunaga välisnurgast sisenurka või sisenurgast välisnurka. Olen seda küll omajagu teinud, aga ikka võtan enne tegutsemist “juhendi” lahti. Teine kursus, mille valisime, oli sünnitusest ja kahjuks osutus see enam kui mõttetuks. Meile ei näidanud isegi mingit videot ja jutu põhiline sisu (kestis umbes 20 minutit) oli see, et sünnitus on iga naise jaoks väga erinev. Seda teadsin isegi. Samas ei ole ma endiselt selle vastu, et tulevased lapsevanemad neid koolitusi võtavad, sest sealt võivad tekkida küsimused, mida tulevane emme-issi varem isegi küsida ei osanud, ning siis saab neile juba omal käel või spetsialistide abiga vastused otsida.

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et mina olen jõudnud taas sellesse ootuse raskeimasse staadiumisse – käes on viimased sada päeva. Kuna olen veel lapsega kodus ja tööl ei käi, pole mul ootust ka muuga täita. Meil on esimesest lapsest nii palju asju (vanker, turvahäll, voodi jne), mida asendada pole vaja, nii et meeletut poodlemist pole seekord tarvis ette võtta. Loengutes me sel korral osaleda ei plaani ning raseduse ja sünnituse kohta käivaid raamatuid ka ei loe, nii et sealtki jääb aega üle. Ka pidu meie veel sündimata lapsele enne tema sündi ei tule, nii et ka seda pole vaja planeerida. Nii mul ongi suhteliselt palju aega, mida täita vaid ootamisega. Jah, Lenna nõuab samuti tähelepanu, kuid ta on suhteliselt iseseisev ja mängib valdavalt üksinda, nii et mul jääb ohtralt aega omi asju ajada. Õnneks või õnnetuseks (sõltuvalt päevast, magatud tundidest ja meeleolust) ei ole neid omi asju eriti palju.

Nii me siis ootame. Ootame järgmist arstivisiiti. Ootame viimast trimestrit. Ootame kevadet. Ootame sünnitust. Ja kõige rohkem ootame kohtumist oma tulevase ilmakodanikuga. Ainult 98 päeva veel…

Ma ei ole enam kindel, et olen hea ema, sest nüüd ma tean, kui raske ja hirmus see kõik tegelikult on.

Kõhkluste ja kahtluste aeg algab juba enne, kui laps on sündinud. Iga valutorge, halb enesetunne, kramp või peapööritus tundub hirmus. Me ei pruugi lasta hirmudel lapseootuse ajal oma elu valitseda, kuid päris ära ei kao need kunagi. Kui sa pole veel tundnud kõhubeebi liigutusi, kardad, kas need üldse tulevadki. Kui laps juba tuntavalt liigutab, siis muretsed, kui mõnda aega midagi ei tunne. Kui tunned end kehvasti, kardad end ravida, sest see, mida raseduse ajal enda ravimiseks teha võib ja mida mitte, on pehmelt öeldes segadusseajav. Lisaks ajab iga arst sulle erinevat juttu. Perearst saadab günekoloogile, too omakorda ämmaemandale ja kui sul kohe “eriti veab”, saadetakse sind veel perearsti juurde tagasi. Lõpuks on sul rohkem küsimusi kui alguses ja kindlalt oskad vastata vaid küsimustele selle kohta, millal arsti vastuvõtuaeg on. Mida lähemale jõuab oodatav sünnitus, seda rohkem tekib küsimusi ja hirme, kas kõik läheb ikka hästi – mida ma võin sünnitusel enda heaks teha, et see ei kahjustaks last, kuidas temal oleks kõige parem siia ilma tulla jne jne. Küsimusi on lõputult.

Ja siis laps sünnib… Mõni sünnib loetud hetkedega, teine tuleb meie sekka pikkade tundide vältel, kolmas muudkui tuleb ja tuleb ning lõpuks suisa tuuakse siia ilma. Emotsioonid, mis värsket ema tol hetkel ja kogu sünnituse vältel valdavad, on võimsad ja nii erinevad kui inimesed ise. Mina tundsin valu, tundsin hirmu, ebakompetentsust, ettevalmistamatust, ebamugavust, väsimust, rõõmu, kergendust, kurbust, pettumust jne. Olles lugematutel kordadel näinud filmide vahendusel neid maagilisi ema ja lapse esimese kohtumise hetki, ootasin midagi sarnast, ent pärast 16-tunnist maratoni jäi see tulemata. Ma ei tundnud ülevoolavat rõõmu, vaid kergendust, et see kõik on läbi. Hiljem tundsin häbi ja süüd, et olin raisanud oma esimese hetke oma ilusa lapsega endale. Tundsin seda süüd endal kaua, sest tean, et mitte miski, mida ma ka ei teeks, ei too seda hetke mulle tagasi. See on möödas…

Kui laps sünnitusmajast koju viiakse, tekivad uued küsimused. Ikka kus ja kuidas teda toita, pesta ja magama panna, mida teha, kui ta ei söö ja mida teha, kui ta ainult nutab… Mitu korda peaks päeva jooksul vahetama mähet? Mitu korda ja kui kaua peaks laps magama? Millal minna lapsega jalutama, kuhu ja kui kauaks? Mida ema süüa tohib, et lapsel ei tekiks gaase? Mida teha siis, kui on juba gaasid? Kuidas tunda end inimese või veel enam ihaldusväärse naisena, kui oled alatasa oksene, kakane, täispissitud, magamata, pesemata, raseerimata ja kammimata, seljas seesama veninud särgik ja jalas needsamad kulunud dressid, mis iga jumala päev? Mida teha, kui laps ei söö, ei maga, ei võta kaalus juurde või jääb suisa haigeks? Mida talle selga panna, et tal poleks ei külm ega palav? Millal peaks ta pöörama, millal roomama, millal käputama ja millal kõndima?

Laps kasvab suuremaks ja küsimused muutuvad. Kuidas viia ta kahelt päevaunelt ühele? Mida teha, et ta magaks terve öö? Kuidas võõrutada teda rinnast, lutist, pudelist? Mida pakkuda esimese lisatoiduna? Kas lasta tal mäkerdada või sööta ise? Mida ette võtta, et ta ei roniks, ei kukuks, ei saaks haiget? Kuidas anda talle märku, et armastad teda, nii et teda ära ei hellitaks? Kas ja milliseid mänguasju talle muretseda? Millal ja kuidas õpetada last potil käima? Kuivõrd sättida last enda järgi, kuivõrd end lapse järgi? Kuidas last sotsialiseerida? Kas ja kus käia beebikoolis, kuhu panna laps lasteaeda? Ja nii edasi ja nii edasi…

Küsimused tulevad ja lähevad. Sama lugu on ka hirmudega. Üürikese emaks oldud aja jooksul olen aru saanud, et ei küsimused ega hirmud kao kuhugi. Jah, hirmud muutuvad, kuid juba esimesest päevast peale on mul meeletu hirm sellest sülle kukkunud varandusest, milleks mu laps mulle kui emale on, ühel päeval lihtsalt ilma jääda. Nii ma kaotan mõne närvi iga kord, kui kuulen teda nutmas või näen teda haiget saamas, tunnen tema valu ja sisimas jagan tema pisaraid. Väliselt püüan olla rahulik ja kinnitada, et pole midagi ja kõik saab korda, kuid hinge närib hirm. Öösiti seisan vahel tema voodi kõrval, silitan tema pead ja vaatan, kuidas ta magab, rindkere tõusmas ja langemas. Päeval, olles just ukse enda taga sulgenud, et kuskile minna, loen hetki, mil tema juurde tagasi jõuan. Temast eemal olles kardan, et jään millestki olulisest ilma. Teda ainult endale hoides kardan, et jätan oma isekuses millestki heast ilma tema.

Jah, hirm on emaksolemise pärisosa, kuid see näitab, et ema ellu kuulub midagi olulist, mille/kelle pärast karta. See hirm on tühine kogu rõõmu ja õnne kõrval, mida emaksolemine pakub. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes alustab ja lõpetab iga päeva hirmuga. Ja ma arvan, et ma ei ole ainus, kes on õnnelik, et tema elus on keegi, kelle pärast sellist hirmu tunda.