Kell 1.50 öösel olid Liisul silmad veel nii suured ja uni polnud mõtteski.

Hommikul aknast välja vaadates oli kohe selge, et täna me päev otsa terrassi peal ei suvita. Oleks siis vähemalt sadanudki, aga selle asemel oli selline nõme sombune ilm, kus aeg-ajalt poetab taevalaotus mõne tiba, tuulekest pole ollagi, aga õhk on nii niiske, et vastik on ninagi õue pista. Nojah, ühesõnaga tuli toas endale (ja mis veel olulisem, lastele) tegevust leida.

Enda jaoks oli mul plaan olemas. Mind on juba tükk aega häirinud see kohvrite otsas elamine, mida minu vanemate juures parasjagu viljeleme. Kui see kestaks lühikest aega, poleks ju hullu (mind häiriks ikka roppu moodi), aga kuna me ei tea, millal me remondiga nii kaugele jõuame, et oma koju kolida saame, siis oleks mõistlik end pisut paremini sisse seada. Pealegi olen ma oma elu jooksul nii palju kolinud, et olen pakkimises juba päris osav, nii et see ei võta väga palju aega… Ühesõnaga oli vaja leida lahendus nurgas seisvate asjade hunnikule.

Õnneks on minu vanematel alles päris palju nõukaaegset mööblit, millest suur osa on küll vanem kui mina, kuid pelgalt pealevaatamisest veel ei lagune. Seega juhtus nii, et kui ma ema käest küsisin, kas neil kuskil mõnda kappi või riiulit on, soovitas ta mulle kohemaid üht jalatsikappi, mis veel mõned aastad tagasi neil telekaaluse rolli täitis. Mõeldud-tehtud.

Et ühtegi meest parasjagu majapidamises ei leidunud, otsisime kapi emaga kahekesi aidast üles, tassisime läbi märja ja libeda rohu tuppa ja tegime puhtaks. Poole tee peal kukkus muidugi kapil ka alus (selline vineerist raamikene) alt ära, maandudes mulle jala peale, aga mingi ime läbi jäin ellu ega löönudki projektile kohe käega.

Kapi papist tagasein oli ka ära tulnud ja selle tagasipanekuks oli tarvis vanad naelad enne välja tõmmata. Et mu isa on suurepärane tööriistade peitja (ise ei leia ka enam üles), tuvastasin majapidamisest vaid ühed näpitsatelaadsed tangid, mis loomulikult osutusid üldse mitte mingite labaste naelte väljatõmbamiseks kasutatavateks ultrapeeneteks (loe: kalliteks) elektriku tööriistadeks. Nojah, mul oli ju kuidagi vaja need naelad sealt kapi seest ju välja saada, nii et mul täitsa ükstakama, kui need tangid enam otstarbekaks kasutamiseks ei kõlba. Pärast mind tulgu või veeuputus ja muu selline. Kuni mina vanu naelu eemaldasin, otsis ema uusi (ka neid oskab mu isa hästi peita), tulles tagasi peotäie kaks korda jämetamate naeltega kui need, mille ma eemaldanud olin. Aga mul oli üsna ükskõik, peaasi, et kapi tagasein paika saab ja jääb, seega läksid need kasutusse.

Kui kapp oli niiöelda valmis, tõstsime selle emaga paika. Siis oli tarvis ainult tuba ära koristada, asjad kappi panna ja üleliigne sodi ära visata. Tõstsin toimetamise käigus ka Liisu voodi meie oma kõrvale (selle vanale kohale kapp läkski). Lõpuks nägi tuba juba täitsa kena välja. Mul on kõige suurem heameel selle üle, et sain oma riided erinevatest kohvritest ja kottidest viimaks ometi kappi tõsta. Et ma suurt kuskil ei käi, kannan pidevalt samu riideid, mis ringlevadki põhimõtteliselt minu, pesumasina, kuivatusnööri ja uuesti minu vahet, aga ikkagi on tore, et ma ei pea oma asju neil harvadel juhtudel, mil ma midagi muud vajan, kuskilt toanurgas vedelevast kotist otsima. Põrandapinda on ka tiba rohkem või see tundub vähemalt organiseeritum.

Päris kena sai. Linda voodi tegin pärast pildistamist ka ära. Ärge ainult kapipealset vaadake, sellega tegelen siis, kui mul järgmine tuhin peale tuleb.

Minu toimetamine tundus Lenna ja Linda jaoks üsna naljakas. Nemad tahtsid pidevalt ka aidata, aga selle abiga on nii, et lihtsam on üksi teha, muidu ei leia pärast enam midagi üles. Lisaks oli Liisu parasjagu armulik ja magas, nii et oli parem töö kärmelt ja ilma pideva laste manitsemiseta ära teha. Et mina neid enda tegemiste ligi väga ei lubanud, leidsid nad endale ise tegevust, otsides välja kaks harja ja mängides nendega koristamist. Linda oleks mulle paar-kolm korda harjaga piki pead ja vastu vahtimist andnud, seega veensin ma neid hoopis nõidasid mängima. Harjavartel mööda majapidamist ringituhisevad lapsed ei meeldinud miskipärast väga aga vanaemale. Lisaks ajasid rõõmukilked viimaks ka Liisu üles, nii et võib-olla ei olnud see mu parimaid ideid.

Pärast seda olen päev otsa olnud elav lutt. Liisu teeb viimaseid päevi tasa, mis ta lihtsalt maha on maganud, ja tahab täna pidevalt tissi otsas olla. Ma olen just teda 20 minutit söötnud, krooksutanud-puuksutanud, mähkme vahetanud ja saanud hetkeks tualetti lipsata, kui Liisu jälle häält teeb ning eikuskilt ilmub minu ema, kes hakkab siis last nunnutama: “Oi, kas sa tahad süüa või? Sul on vist kõhuke tühi. Kohe otsime emme ja ta annab sulle süüa.” Aargh!!! Nagu ta ei oleks näinud, kuidas ma reaalselt just võtsin selle lapse tissi otsast ära. Jälle.

Millalgi vahepeal suutsin aga paar-kolm plaaditäit viineripirukaid küpsetada ja ema tegi Lenna nõudmisel ka pannkooke, mida on väga hea maasika toormoosiga süüa. Siin toas on nii palav, et morssi (paljas kraanivesi on kahtlase maitsega) olen täna suisa liitrite kaupa tarbinud ja akent ka avada ei saa, sest siis tulevad sääseraisad tuppa ning purevad mu lapsed puha punniliseks. Minu ka. Nüüd on majas vahelduse mõttes hetk, kus kõik lapsed korraga magavad. Tahaks loota, et Liisu öösel vähemalt kolmetunnised uned teeb, sest kui päevane möll jätkub, olen ma homme täielik zombi.

Minu eilne kätetöö näeb aga välja selline:

Igatahes oli mul eile väga tore. Õppisin nii mõndagi ja kavatsen selle kõik kohe ka kasutusse rakendada. Läheme pühapäeval Liisale sünnipäevale ning ma plaanin talle ja Katariinale “külakostiks” väikesed isetehtud fotoalbumid viia. Eks näis, mis välja kukub.

Kui ma nüüd järgnevate katsetustega midagi päris kihva ei keera ja oma indu täielikult ei surma, siis võib sellest kujuneda minu uus hobi

Nimelt toimub täna Tartus trükimuuseumis töötuba, mida viib läbi vene päritolu kunstnik Aleksandra Kretova. Töötoas saab ise endale käsitsi märkmiku köita. Töötuba toimub küll õhtul, kuid kuna ema tuleb täna töölt varakult, saan Lenna temaga jätta ja ise õhtul linna sõita. Kutsusin ka ema kaasa, kuid ta leidis, et tema jaoks on siis liiga hilja (töötuba algab kell 18) ja et tal on siis juba uneaeg Seega lähen sel korral üksinda. Eks näis, kuidas see mul lõpuks välja kukub.

Kui keegi tahaks minuga veel kaasa tulla, siis võimalus on ja ürituse täpsema kirjelduse koos registreerumise juhistega leiab siit: https://www.facebook.com/events/615544531851470/?ref=3&ref_newsfeed_story_type=regular.

Ma olen põnevil!

Meelis on iga koduperenaise unelm, sest kui välja arvata heeringa ja punapeedi kombinatsioonid (nagu näiteks rosolje), sööb ta kurtmata kõike, mis talle söögina ette kantakse. Muidugi on tal ka oma lemmikud (nagu kartulipuder hakklihakastmega), aga ta ei ole seni keeldunud söömast midagi, mida olen söögiks valmistanud. Ka mu vanemad, kellega koos hetkel elame, ei ole toidu suhtes väga pirtsakad. Emale ei meeldi keedetud pelmeenid ning isa toituks võimalusel ainult kartulist ja soolapekist, aga lauale kantud toitu ei saada ka nemad tagasi (eriti siis, kui muud ei anta). Meie kodus on alati kehtinud põhimõte, et kui sa ei söö seda, mida sulle tehakse, siis vahi näljas. Mina, kes ma toidu suhtes üsna valiv olen, sõin lapsena ülepäeviti vaid osaliselt, sest “mulle lihtsalt ei maitsenud”.

Nüüd saan aga töölt tulevatele inimestele (enamasti küll ainult emale, aga ülepäeviti ka Meelisele ja paar päeva nädalas isale), endale ja Lennale õhtusöögi valida ning valmistada. Täna, kui kodus oleme neljakesi – mina, ema, Lenna ja Meelis – ootab meid ahjupasta toorjuustuse lisandi ja tuunikalaga. Retsept on pärit blogist “Kokkama Ragnega” ja selle võib leida SIIT.  Kui segu enne ahjupanekut proovisin, maitses see imehea. Võtsin roa alles ahjust välja ja lasen enne söömist jahtuda, nii et ma lõpptulemuse maitset veel ei tea, kuid lõhnab hästi ja näeb ka väga kena välja.