Või, noh, mitte päris.

Kui nüüd kohe päris aus olla, siis mõte oli meil hea ja piletite hankimine oli imelihtne. Ma olen odavate lennupiletite leidmises ja broneerimises üsna osav, mis sest, et ma seda ise ütlen. Umbes nädal või kaks enne reisi ilmnes, et Meelis ei olnud oma vennale maininud, et me plaanime tulla viiekesi. See oli probleem, sest nemad olid meid enda juurde ööbima kutsudes eeldanud, et reisime kahekesi, aga viie inimese jaoks (kuigi mõned neist viiest oli siis veel pigem pisikesed) polnud neil ruumi. Tol hetkel mõtlesime kohe väga tõsiselt (okei, ainult Meelis mõtles) lapsed maha jätta ja ainult kahekesi sõita, aga lõpuks otsustasime siiski teisiti. Nii broneerisime viimasel minutil Amsterdami hosteli, mis maksis sama palju või isegi rohkem kui meie lennupiletid. Asukoht oli sellel hostelil muidugi super (kesklinnas, kohe loomaaia vastas), aga olud olid üsna askeetlikud ja ma pole päris kindel, kas oma raha väärt.

Reisile me igatahes läksime. Aeg oli oktoober 2017 ning Linda ja Liisu jaoks oli see elu esimene lennureis, mis läks üle ootuste valutult (nii palju, kui ma nüüd mäletan). Ostsime enne reisi järelturult kahekohalise kergkäru, mis ühest küljest oli väga hea otsus, aga teisalt oli see ratturitele keskendunud Amsterdami kõnniteede jaoks tiba liiga lai. Lendasime AirBalticuga ja tundsime siirast heameelt selle üle, et saime käruga minna kuni lennukini. See (kärus istumine) aitas põgenema kippuvat Liisut paigal hoida ja rahustas natuke ka Lindat. Teistel olid oma kohad, aga Liisu istus lisaturvavööga kinnitatuna minu või Meelise süles. Lennukis tegi Liisu veidi häält (ütleb üks mu vanadest Facebooki-postitustest), aga see ei saanud väga hull olla, sest praegu ma väga ei mäletagi, et midagi olnud oleks. Usun üsna siiralt, et kui tõesti väga õudukas oleks olnud, mäletaksin seda päris hästi ja väikeste lastega enam reisile ei kipuks.

Õhkutõusuks ja maandumiseks ostsime lastele kaasa lutsukomme. Lisaks oli pakk Skittleseid, mida siis lennu kestel krõbistati

Vahepeal istus Liisu minu kõrval ja Linda puges issi sülle. Nagu pildilt näha, ei olnud pudelitäie piima kaasavõtmine lennukisse mingi probleem. Turvakontrollis taheti, et lapse asjad oleksid teiste omadest eraldi, aga mingit piima proovimist, millest mõnikord räägitakse, ei toimunud.

Elusalt kohal ja üsna rõõmsas tujus pealekauba. Et kaks last kolmest olid turvaliselt kärus kinni, ei pidanud muretsema, et keegi suures saginas kuhugi ära kaoks.

Lenna oli lennukis ja lennujaamas juba nagu vana kala. Ära ei hirmutanud teda ka turvakontrollid ja suured rahvamassid. Kohe näha, et oli varem lennureisil käinud. Tollal vaid värske viieaastasena sai ta väga ilusti hakkama.

Amsterdamis tellisime endale suuremat sorti Uberi. Ikkagi viis inimest, käru ja pagas. Sõit lennujaamast kesklinna maksis 60 € ümber, mis distantsi arvestades oli täitsa okei summa. Jah, küllap oleks ühistranspordiga odavamalt saanud, aga see tähendanuks jälle närvi- ja ajakulu, mis kaasneb pagasi tassimisega. Ka tagasiteel kasutasime sama varianti ja see oli tõesti mugav, stressivaba lahendus – eriti seetõttu, et õigeks ajaks lennujaama jõudmiseks oli meil tarvis hostelist üsna vara lahkuda.

Hostel asus meil kesklinnas ja oli seitsmesaja euro eest üsna tagasihoidlik. Meie toas oli neli voodit (kaks neist kokku lükatud) ja kapp. Lisaks siis pisike vannituba. Hommikusööki hostelis ei pakutud ja seetõttu käisime iga päev poes. Kohalikku toidupoodi oli mõnisada meetrit jalutada.

Amsterdamis olin valdavalt lastega omapead, sest kolmel päeval viiest oli Meelis konverentsil. Käisime nendega Artise loomaaias, NEMO teaduskeskuses ja kohalikel väljaguugeldatud mänguväljakutel. Ühel päeval käisime aga kogu pundiga veel teist korda loomaaias ning hiljem viisid Meelise vend ja tema naine meid praamiga üle kanali kuskile hipilinnaossa, kus maitsvat õhtusööki nautisime. Loomulikult jõudsime ka korduvalt nende juures kodus käia ja sellest, kui “mõnus” oli kergkäru mööda megakitsast trepikoda nende kolmanda või neljanda korruse korterisse tarida võiks suisa eraldi postituse kirjutada (ma igaks juhuks ei luba siiski midagi, sest seegi postitus on peaaegu kaks aastat aega võtnud). Sellised Hollandi põhituristikad nagu paadisõit kanalitel, Punaste laternate tänav ja prostitutsioonimuuseum jäid meil lastega reisimise tõttu kogemata. Ehk mõnel teisel korral…

Kõige eredamalt on lastel meeles NEMO. Piletihind oli võrreldes meie oma Ahhaaga üsna krõbe. Liisu ja Linda said tookord küll tasuta, aga ülejäänute piletid (mina, Meelis ja Lenna) maksid 50 euro kanti. Samas oli tegevust ja vaatamist selle raha eest rohkem kui küll, nii et tunnet, et meid on röövitud, ei tekkinud. Käisime kohalikus restoranis/kohvikus ka söömas ja ka sealne toit oli igati taskukohase hinnaga. Käisime NEMOs kaks korda – korra kogu perega ja teisel korral käisin lastega üksi – ning mõlemal korral olid lapsed üsna löödud, et pidid ära tulema.

Nemo katuseterrassile viivad suured astmed, mida kohalikud ilusa ilmaga päevitamiseks kasutavad. See pidi olema popp koht, kus hängida. Kuna meie reisisime sügisel, kus ilmad just üleliia soojad või päikselised polnud, olid trepid üsna tühjad. See-eest oli vaade katuselt ilus ja lapsed kasutasid juhust kõikvõimalikke nuppe-kange-kraane näppida.

Nemo teaduskeskus (midagi meie Ahhaa sarnast) meeldis lastele väga. Tegevust oli seal neljal (või ehk isegi suisa viiel) korrusel ning lisaks väliterrassil.

Koht, kus Nemos palju aega veetsime, oli selline mulliparadiis, kus oli palju erinevaid võimalusi mullide tegemiseks. Rahvast oli selles “nurgas” pidevalt palju ja mõnele atraktsioonile oli üsna raske löögile pääseda.

Kõige põnevamaks mulliatraktsiooniks hindasid meie lapsed selle, kus sai ise mulli sees olla. See, et tervenisti mulli sisse saada, nõudis pisut harjutamist (ja kasuks tuli ka mitte just väga suur pikkus), aga kui triki lõpuks käppa saime, oli lusti palju.

Liisule meeldis väga selline puidust ja bambusest majakene, millele sai värviliste plaadikestega just sinna seinu ehitada, kuhu soovisid. Loomulikult tekkis disaini osas teiste lastega erimeelsusi, aga päris kakluseks siiski ei läinud. Last oli majakesest päris keeruline kätte saada.

Nemost lahkumine oli väga kurb. Seda eriti just Lenna jaoks, kes oleks sinna vist suisa ööseks jäänud, kui oleks lubatud. Teda ei lohutanud ka teadmine, et tuleme teisel päeval tagasi. Pildilt on üsna hästi näha ka see, kui lai oli kergkäru, millega liiklesime. Nagu ülevalpool mainisin, oli see Amsterdami kõnniteede jaoks tiba lai ja lihtsam olnuks liigelda käruga, mille istmed asuvad üksteise ees.

Pärast Nemo külastust käisin lastega loomaaias. Mitte küll samal päeval, aga järgmisel. Nagu öeldud, oli meie hostel kohe Artise loomaaia juures. Amsterdami loomaaed on pindalalt pisitilluke ja asub ühes väikeses pargis kanalite vahel keset linna. Piletihind võrreldes Tallinna loomaaiaga jällegi kordades kopsakam. Nelja peale (mina ja kolm last, kellest ühele polnud siis piletit vaja) läks meil piletitele üle 60 euro. Taaskord sõime oma lõunasöögi kohalikus kohvikus (ei olnud väga kirvehinnaga) ja jäime loomaaia külaskäiguga krõbedast piletihinnast hoolimata väga rahule. Paar päeva hiljem käisime kogu kambaga uuesti.

Meile tohutult meeldis see, et loomade elualad olid mitmest küljest ligipääsetavad, nii et kui ühelt poolt looma ei näinud, said teise nurga alt uuesti proovida. See toimis, sest nägemata keegi tõesti ei jäänud. Kaamelit ja põhjapõtra ühes aedikus näha oli algul tiba veider, aga lõppkokkuvõttes leidsime, et on tore, et saja erineva puuri asemel on paarkümmend, kus elavad koos loomad, kes üksteist ära ei söö.

Meie laste suured lemmikud on väikesed pingviinid, keda Artises oli hulganisti

“No ainult nii palju on vaja veel kasvada ja olemegi ühepikkused, eks?” Eem…eip. Lenna oli kaelkirjakuid juba Londoni loomaaias kohanud, aga Lindale oli see esimene kohtumine.

Loomaaias on mänguväljak, mille populaarseim atraktsioon on kahtlemata kaelkirjaku liumägi. Sinna tahavad lapsed tänaseni tagasi minna.

Et te aru saaks, kuivõrd kesklinnas loomaaed päriselt asub. Päris tore oleks ju elada nii, et köögiaknast elevante näeb…

Mõlemal loomaaiavisiidil sõime kohalikus kohvikus ja tellisime lastele eine, mis tuli suures karbis. Eine juurde kuulusid nagitsad, friikad ja maitsevesi ning magustoit (õunapüree). Lisaks oli pakis mänguasi ja joonistamiskomplekt.

Lasteloomaaias olid Amsterdamis taluloomad. Ega meie lapsed memme juures lehmi ju üldse ei näe…

Ühel päeval otsisime kohalikke mänguväljakuid ja käisime neid siis proovimas. Leidsime täitsa mitu, mis lastele ka väga meeldisid. Üldiseks jooneks oli neil see, et käruga väljakule minna pole mõtet. Esimesel oli maas multš ja teisel suisa liiv. Samas olid kohalikud emad väga sõbralikud ja abivalmid, kohe tõtati ligi ning aidati käru koos magava lapsega tõsta sinna, kus vaja (loe: nii et poleks liiga külm, aga päike peale ei paistaks). Kui saadi aru, et me pole kohalikud, küsiti huviga, kust me tuleme ja mis meid Amsterdami toob. Paar korda juhtus sedagi, et grupp emasid, kes oli tulnud mänguväljakule niiöelda beebigrupi kokkusaamist pidama, võttis meid kampa ja kuigi ma flaamikeelsele vadinale väga vastata ei osanud, tõlgiti mulle juttu inglise keelde ning jagati lastega snäkke ja mänguasju. See oli mõnus energiasutsakas selles suunas, et vahet pole, kust sa tuled, kui oled ema, oled oma.

Meie lemmikmänguväljak oli võrdlemisi suur, aiaga ümbritsetud ja liivaga kaetud

Lastele oli seal selline rada või laudtee, mis oli võrguga piiratud ja mida mööda sai vabalt joosta, nii et ei pidanud kartma mahakukkumist või äraeksimist

Linda lemmikud olid tol ajal veel kõikvõimalikud liutorud ja -mäed. Üks selline oli ka laudtee lõpus

Ühel õhtupoolikul pärast ühist loomaaiakülastust viisid Madis ja tema abikaasa meid praamiga sõitma. Läksime vist suisa mingile saarele. Igatahes oli tegu mingi hipirajooniga, kus muuseas oli laevakonteinerist korterelamu ja ka see söögikoht, kus lõpuks mitu tundi veetsime, oli konteinerite sees.

Praamisõit raudteejaamast saarele oli lühike ja rahvarohke, aga lastele meeldis. Sõit ise oli tasuta.

Proovisime kohalikke roogasid, mis olid väga maitsvad.

Kuigi konteinerite vahel istumine pole just minu scene, siis vaade sealt oli tegelikult ilus.

Lastele meeldis väga “kaunistatud” allveelaev. Neil oli isegi kahju, et nad sinna peale ronima ei saanud minna.

Kokkuvõttes oli meil väga tore reis. Rahaliselt oleks kindlasti saanud paremini. Näiteks oleks andnud kulusid kokku hoida selle pealt, kui oleksime broneerinud majutuse varem ning ostnud piletit loomaaeda ja Nemosse netist. Meelis ei taha pärast seda reisi lastega kuskile kaugele sõita (mitte et ta meil enne väga reisilembeline oleks olnud), aga minul erilist traumat ei jäänud. Kummalisel kombel suutsime tagasiteel Schipoli turvakontrollis ära kaotada piima täis lutipudeli, mis ei tulnud meie ja turvatöötajate pingutustest hoolimata välja. See tähendas, et pidin lennujaama kohvikust mingi hirmkalli kõrrejoogi ostma, aga vähemalt oli Liisu tagasiteel vaiksem kui minnes. Et see käru tarimine (linnas just) oli oodatust keerulisem ja ilma käruta kolme last hallata veel raskem, siis leidsime, et Liisu on sellisteks reisideks veel pisut väike. Pärast seda oleme reisidel käinud Lenna ja Lindaga. Liisu võtame ühes järgmisel aastal.

Millalgi kuskil Amsterdamis õnnestus Lindal silm siniseks kukkuda, aga reisihimu sellest ei kadunud. Tema lennureisikonto sai Amsterdamiga avatud ja reisipisikuga nakatumine on üsna tõsine.

NB! Vabandan, et pildid nii udused või veidrad. Loomulikult on nii, et kui aasta (või rohkem) hiljem hakkad postitust kirjutama, siis ei leia enam paremaid pilte üles.

Abikaasa on selles osas minu täielik vastand. Ta on küll välismaal sündinud, aga Wanderlusti pole temas ollagi. Ma vist ei teagi teist sellist inimest, kes nii vähe reisida tahaks. Isegi põhjanaabrite juures Soomes käis ta esimest korda alles siis, kui meie esimene laps umbes aastane oli. Nii tegi Lenna oma esimese Soome reisi samal ajal kui issi – seda tõsiasja kipub ta meile aeg-ajalt ka meelde tuletama. Selle beebinäoga id-kaardiga, mis talle tolleks reisiks tehtud sai, käis ta veel mullu ka Inglismaal. Igas dokumendikontrollis naerdi, et juukseid on vist vahepeal veidi juurde tulnud. Linda tegi oma elu esimese välisreisi Lätti juba vähem kui paarikuusena. Pattu tunnistades peab ütlema, et id-kaarti tal tol korral veel ei olnud (aga ära sa kellelegi räägi). Liisu reisis esimest korda elus peaaegu pooleteistaastasena ja siis lennukiga Amsterdami. See oli nii tema kui Linda esimene lennureis. Lenna avas selle konto pool aastat varem väikese Londoni sutsakaga. Nüüdseks on kõigil peale Liisu neid lennukogemusi “vöö vahel” juba kordades rohkem.

Viimasel ajal reisingi tihti ka koos lastega. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ega neid polegi väga kellegi hoolde jätta, kui ise nädalaks-paariks kodust kaugele sõita. Vanavanemad käivad neil tööl ja mõnikord juhtub sedagi, et mõni neist samuti reisil kaasas on. Suvel reisimisega on veel see häda, et juulikuus on meie kandi lasteaiad kollektiivpuhkusel, nii et kui hommikul-õhtul saakski keegi lapse aeda viia ja sealt tuua, siis päevasel ajal pole last ikkagi kuhugi panna. Niisiis tuleb kaasa võtta. Davai. Mõeldud-tehtud.

Sel suvel on meil (st minul) plaan ema kaasa võtta ja kolme lapsega Euroopat avastama minna. Lõppsihtmärk on meil Inglismaa, täpsemalt London, kus olen juba päris palju käinud, aga sel korral tahaks rohkem just Inglismaad ennast avastada. Suuremad Londoni vaatamisväärsused nagu loomaaed, Coca Cola London Eye, Madame Tussauds vahakujude muuseum, Warner Bros Harry Potteri stuudio jne on nähtud ka emal, Lennal ja Lindal, aga Liisu jaoks on see kõik uus. Ta on vist selle reisi jaoks ka tänavu veel tiba noor, aga nagu juba öeldud, jätta mul teda kuhugi ei ole. Kui ainult autosse mahutan, siis muu ei tohiks väga raske olla (ma vähemalt loodan). Meelis eile veel küsis, ega ma jumala eest ei arva, et tema kaasa tuleb. Ei, selle lootuse matsin juba mõnda aega tagasi maha.

Plaani järgi (ja see on meil üsna toores) sõidame läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Hollandi ja Belgia Prantsusmaale, kust läheme praamiga Inglismaale. Oleme natuke aega Inglismaa lõunapoolses otsas ja siis sõidame nädalaks Londonisse, kus saame ööbida reisiloleva kooliõe juures. Londonis tuleb loomulikult käia loomaaias ja vaadata üle stuudios avatud Gringottsi pank. Lisaks tahame uudistada kohalikku varianti Taj Mahalist ja mängida Walesi printsess Diana mälestuseks rajatud mänguväljakul. Pärast seda suundume sutsukeseks Londonist põhja poole ja teeme suure tiiru ümber pealinna, kuni jõuame taas praamile. Tagasi mandri-Euroopasse jõudes suundume Hollandisse ja Taani ning siis tuleme läbi Rootsi koju. Tehtav, eks?

Esialgne “lahinguplaan” 2019. aasta suviseks Eurotripiks

Ma ise usun, et plaan on üsna mõistlik. Siiski on kaks suurt küsimust:

1) Kuidas mahutada minu auto tagaistmele kolm turvatoolides last?

2) Milliseks kujuneb reisi eelarve, kui arvestada kõigi ööbimiste, kütusekulude, teemaksude, sissepääsupiletite ja jooksvate kuludega?

Ma ei tunne hetkel suurt muret selle üle, kuidas lapsed autosõidu vastu peavad. Seda seetõttu, et kuna nii minu kui Meelise vanemad elavad meist kaugel, siis on lapsed meil tegelikult sünnist saati kõvasti autos viibinud ja kolmetunnised peatusteta autosõidud on meil näiteks üsna tavalised. Kõige enam peatusi tahab ilmselt hoopis minu ema, kellel on autos olles vist kogu aeg pissihäda. Olen praegu ööbimiskohtade otsingul arvestanud sellega, et ühe päeva autosõidu pikkuseks tuleks umbes 5-8 tundi. Sellele lisanduksid söögi-, pissi- ja tankimispausid ning nii jääb veel pisut mahti ööbimiskoha ümbruses ringi vaadata. Selle plaani järgi oleksime Inglismaal kolme päevaga ja saame enne Londonisse suundumist paar päeva näiteks Doverit ja Salisburyt uudistada. Tagasiteel on sõidutunde pisut vähem ja ringikäimiseks aega rohkem. Siis tahaks koduteel üle vaadata Hollandi muinasjutumetsa ja Taani Legolandi, aga on veel võimalus, et Legolandis käime hoopis Windsoris ja Skandinaaviat uudistame mõnel teisel korral…

Kuidas tundub? Tehtav?

NB! Kui kellelgi on häid soovitusi, kust saaks soodsatel tingimustel tiba suuremat autot kui minu Fabia, siis olen ilmatumalt tänulik.

Paar päeva tagasi, just umbes siis, kui plaanisin lasteaeda helistada, et äkki nad panevad Lenna ja Linda tasahilju riidesse, et saaksin nad trenni viia ning pärast Liisule eraldi järele minna, helises telefon. Helistajaks lasteaed, täpsemalt õpetaja. “Lenna ja Linda juba eilsest saati sügavad palju pead ja kukal on ka punane,” kostis telefonist. Loomulikult on sellisel juhul esimene asi, mida kahtlustatakse, täid. Kahtlustasime meiegi. Kupatasin Abikaasa lastele järele, panin aja perearsti juurde, tegin oma vajalikud sõidud ära ja läksin siis neile lasteaeda vastu, sest toolid olid ju minu autos. Vahepeal oli Abikaasa lapsed riidesse pannud ja autosse ootama viinud, kuni tema ülejäänud riideid kokku korjas, et need koju pessu tuua. Õpetaja tegi abipersonaliga samal ajal voodipesule ja mänguasjadele suurpuhastust.

Kodus vaatasime laste pead üle. Punetust enam ei täheldanud. Ka ei paistnud kedagi peas ringi jooksvat. Juuksekarvade küljes ka nagu midagi ei olnud. Konsulteerisin dr. Google’iga, et millised need täid siis olema peaksid. Mina ju ei tea, mul ei ole kunagi olnud. Juhuslikult just siis külla juhtunud ja täide osas kogenum sõbranna leidis, et ei, täisid mu lastel ei ole. Hommikul konsulteerisime perearstiga ja leidsime Linda peast ka kaks mutukat. Ma ei ole siiani väga kindel, kas need just täid olid, sest piltide järgi nad täid ei tundunud. Perearst nentis, et meilt see nakkus alguse saanud ei ole, aga soovitas igaks juhuks täiravi siiski ära teha ja nii kamandasingi Abikaasa apteeki, et too kõik vajaliku tooks. Helistasin ka lasteaeda, et öelda, et midagi sealt juustest leidsime ja igaks juhuks võiks teisigi teavitada. Olin just selle mitmekümneeurose šampooniga kõik lapsed üle töödelnud ja täikammiga täiesti tühja mitukümmend minutit piinliku hoolega kamminud, puhast kammi puhastanud, kamminud, puhast kammi puhastanud jne, kui perearst helistas, et ta nüüd mõtles järele ja need ei saa ju loogiliselt võttes täid olla, sest neid oleks siis rohkem ja teistel lastel oleks ka. Kasutavad nad kõik ju sama juukseharja ja samu patsikummegi. Samal ajal olin mina pesnud juba mitu masinatäit puhast pesu, mis oli saanud ainult lasteaias kapis seista, aga selga polnud veel jõudnud, kiskunud tühjaks kõik voodid ja tassinud pesuruumi laste kaisuloomadki. Nojah. Helistasin siis uuesti lasteaeda, et oli vist ikka valehäire ja laste pead on puhtad, aga igaks juhuks me enne esmaspäeva kollektiivi ikkagi ei tule. Selle peale ütles õpetaja, et äkki siis veel enne arsti juures kontrollis käia… Ja siis ma sain lihtsalt vihaseks.

Ma ei vihastanud õpetaja peale – ta on tubli ja tore noor inimene, kes teeb oma tööd hästi. Meil on tõeliselt super lasteaed ja inimesed. Vihastasin olukorra peale. Ma ei tea, kas te suudate hetkekski ette kujutada, kui räpasena ma olen end tundnud alates sellest hetkest, kui lasteaiast kõne sain, et lapsed sügavad pead. Ma tean, et täid ei ole tegelikult ebahügieenilisuse tulemus ja neid võib saada ka nt kinost ja ühistranspordist jne, aga pärast täikahtluse tekkimist on mul endalgi tunne, et miski jookseb peas ringi. Isegi kulmud sügelevad, teate! Ja see on rõve. Ma tunnen end kuidagi nii rüvetatult, kuigi tegelikult on kõik puhas. Meil ei ole täisid. Ja see ei ole eitusfaas – ma olen nüüdseks teinud kõik endast oleneva, et ükski täi isegi ei tahaks meie juurde enam tulla. Viimased 28 tundi on pesumasin sisuliselt non-stop töötanud, et kõik asjad, millega lapsed kokku puutusid, vähemalt 60 kraadi juures puhtaks pesta. Olen tolmuimejaga põrandat töödelnud nii mitu korda, et lapsed hakkavad selle uuesti täispudistamisest juba väsima. Et mul ei jääks ka kahtlusepojakest, et meil võiks mõni täikene kuskil redutada… Ja siis on mul ikka vaja mingit kuramuse arstitõendit inimeselt, kes ütleb, et äkki olid need kaks elukat, kes Lindal peas ringi siblisid, hoopis mingid heledad puuviljakärbsed, sest tema ka ei tea!

Ma olen tundnud end nii süüdi, nagu olekski täid minu süü, kui lastel tõesti oleksidki täid olnud. Olen tundnud suurt piinlikkust, et kuidas ometigi võib nii olla, sest enda kooliajast mäletan, et täid olid pigem selliste perede probleem, kelle vanemad nägid kaineid päevi ainult siis, kui lasterahad olid maha joodud ja uus polnud veel saabunud. Jah, ma tean, et see tegelikult ei ole nii. Täisid ei koti karvavõrdki, kas juuksed, millesse nad elama asuvad, on puhtad või mustad. Aga kuskilt nad ometi tulevad… Ja praegu olen ma vihane, sest ma ei tea täpselt, kes või mis need olid, kes/mis selle täipaanika algatasid. Mis seda punetust ja sügelust põhjustas? Palsam? Patsikummid? Kes need Lindal juustes olid? Äädikakärbsed? Ikkagi täid? Ja kui täid, siis kus on see, kellelt need täid Lindale üle kandusid? Sest kahes asjas olen ma päris kindel – kui need olid täid, siis ei saanud nakkus algus meist, sest täid levivad kiiresti ja neid pidanuks olema rohkem ning kõigil lastel, ja enam neid ei ole. Kas siis ongi nii, et keegi lastest istub praegu kodus ja tema vanemad ei tee piuksugi, kuigi tegelikult on vaja kõigile, kes lastega kokku puutuvad, teada anda, et on võimalus, et “sõbrakesed” on neilegi üle kandunud?!?

Nii ma siis olen siin kodus, tige enda ja ilma peale ning tunnen end halva emana. Miks? Sest mul on miljon muud asja teha, täna näiteks vaja töövestlusel olla, aga ma ei saa, sest ma olen siin ja valvan täisid, keda pole vist ikka olnudki. Ja lapsel on kukal ikka punane ja sügeleb! Ning mina ei suuda tunda rõõmu lastega askeldamisest, vaid paanitsen kõige selle üle, mis jääb tegemata, ja vihastan kõige selle pärast, mida olen oma kohuse- ja süütundlikkuse tõttu teinud. Pea valutab ja paha on olla. Ohatis, mis mul stressiga tavaliselt välja lööb, on ka huule peal kohal nagu viis kopikat. Peaksin hoopis lastega tegelema – vaatama, kas suudame Liisust kõrgema Duplo torni ehitada, memoriini mängima, koos lugema või muud sellist. Mina aga istun siin ja toksin seda kõike sisse, et ma seda esimesele ettejuhtuvale inimesele näkku ei karjuks. Nüüd tõuseb vesi ka silma. Mina olengi halb ema. Täna lihtsalt on selline päev.

1.Mida su ema sulle alati ütleb?
Korista!
Kepsutit!

2.Mis teeb su ema õnnelikuks?
Et mina ja Linda koristame.
Jaa!

3.Mis teeb su ema kurvaks?
Et laps pahandab.
Otsas on.

4.Kuidas su emme saab sind naerma?
Ei saa naerma.

5. Milline su ema oli väiksena?
Paha tujuga ja hea tujuga laps.

6.Kui vana su ema on?
Ma ei tea.

7.Kui pikk su ema on?
Natuke lühem ja natuke pikem

8.Mis on su ema lemmiktegevus?
Tööd teha ja tööl käia.

9.Mida su ema teeb, kui sina pole kohal?
Koristab.

10.Kui su ema oleks kuulsus/tuntud inimene, miks ta seda oleks?
Ma ei tea.

11.Mida su ema oskab väga hästi teha?
Tööd.

12. Mida su ema ei oska üldse teha?
Lilli.

13.Mis tööd su ema teeb?
Ma ei tea.

14.Mis on su ema lemmiksöök?
Müsli.

15.Miks sa oled uhke enda ema üle?
Sest ta koristab nii uhkelt.

16.Kui su ema oleks multika tegelane, kes ta oleks?
Minion (küsisin siis, miks just minion: Sest minionid on lahedad.”).

17.Mida sa emaga koos teed?
Koristan.

18.Mis sinul ja su emal on ühist?
Et me oleme nii tugevad. Värv on ka. Beež, meie peal.

19.Mille poolest sina ja su ema olete erinevad?
Meil on erinevad riided.

20. Kuidas sa tead, et su ema sind armastab?
Sest ta on nii kallis.

21.Mis on su emme lemmikkoht, kuhu talle meeldib minna?
Töökoht.

Noh, sellest võiks välja lugeda, et ma töötan puhastusteenindajana või olen vähemalt kõrgema klassi puhtusefriik. Päris nii see siiski ei ole. Lapsed on ausad ja see on võrratult äge. Tegelikult kumab neist vastustest välja see, mida ma ise juba mõnda aega kahtlustanud olen: tegelen viimasel ajal lastega töö kõrvalt, kuigi peaksin olema ennekõike ikka ema ja alles siis tööga tegelema, kui laste kõrvalt aega üle jääb. Nüüd ma tean veelgi kindlamalt, et minu otsus pood Tartus kinni panna ja lähiaastatel vaid e-poodi pidada on igati õige ning muudmoodi toimida oleks pere seisukohast ebaõiglane.

Ma armastan oma lapsi meeletult. Isegi siis, kui nad ei korista.

Päeval, mil Liisu koju toodi

EDIT: Hakkasin praegu mõtlema, et äkki Lenna mõtles iga kord, kui ma siia “koristama” kirjutasin, hoopis “kolistama”. Tal on nimelt R-tähega vahel kehvad lood ja nii ma ei teagi tegelikult, kas ta äkki arvas, et ma olen üks äge kolistaja. Samas ei ole ma muidugi väga vaimustuses, kui nemad Lindaga kolistavad, nii et vähemalt ühes kohas oli kindlasti koristamisest juttu.

Lastejooks oli muidugi tase omaette. Olin meeletult uhke Lenna üle, kes esimest korda jooksis raja läbi iseseisvalt, sest mina tulin Lindaga tagapoolt. Samal ajal keeldus Linda pärast stardikoridorist välja pööramist üldse jooksmast. Nii ma siis olingi see emme, kes sunnib oma last sporti tegema. Kõigi teiste jaoks nägi see välja nii, et mingi tädi sõna otseses mõttes veab röökivat last mööda rada edasi. Tõeliselt tore sportlik ennelõuna perega! Finišikoridoris oli väga vähe puudu sellest, et ma pidanuks end kõhuli visanud Linda kättpidi üle lõpujoone lohistama. Sellest oleks küll head pildid saanud! Aasta ema tegutseb jälle…

Enda kõnniks seadsin eesmärgiks kõndida kiiremini kui kilomeeter kümne minutiga. Ega see nüüd teab mis tempo pole, aga parem ikka kui ma oma suvistel kõndidel teinud olen. Kui stardipauk anti, panid pooled (kui mitte rohkemad) kõndijad minust esimesel kilomeetril mööda. Olin väga üllatunud, kui Endomondo kilomeetri täitumisel teatas, et mul on selle maa läbimiseks kulunud tublisti alla üheksa minuti. Veel üllatavam oli tõsiasi, et suutsin seda tempot hoida kogu ülejäänud tee, teine kilomeeter välja arvata. Kiireim kilomeeter oli aga hoopis seitsmes, mida kõndisin alla kaheksa minuti. Ehk oleksin keppide toel kõndinud veel kiiremini?

Eile ei olnud sportimiseks hea ilm. Väljas oli ilgelt palav ja päike paistis lagipähe. Mul polnud ka piisavalt nutti endale mingit nokatsit või rätti pähe võtta, nii tekkis mingi hetkel päris paras uimasuse tunne. Selline sumin oli sees. Püüdsin igal võimalikul juhul varju hoida, aga ega seda palju ei olnud. Endalegi märkamatult olin üsna pea täiesti märg. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi higistanud, et ka käsivarred märjad on. Algul polnud sellest lugu, aga umbes kaheksandal kilomeetril, kui tekkis esimene tajutav tuulehoog, saabusid külmavärinad. Mu käed-jalad olid turses ja sõrmed valutasid, sest abielusõrmus pigistas tugevasti. Ime ka, kui sõrmed nagu vorstid olid!

Ma ei tundnud end eile kõndides hästi. Kõndisin üksinda, kuni Anne-Mai mulle kaheksandal kilomeetril vastu jalutas, aga ei suutnud kuidagi ka enda mõtteid mõelda. Pigem vasardas peas mõte, kuidas nii vastik ja raske on ning äkki peaks lihtsalt pooleli jätma. Läksin ikka edasi ja lõpuks jõudsin lõpuni ka. Endomondo näitas 11.28 km (stardijoonelt finišijooneni) 1 tunni 39 minuti ja 20 sekundiga. Sain oma medali kaela ja kummutasin pooleliitrise spordijoogi paari lonksuga alla. Hea, et ma enne pingile jõudsin istuda, kui jalad alt kadusid.

Täna hommikul liikusin ringi nagu 80-aastane vanamutt. Selga sirgeks ei saanud, käed ja jalad ähvardasid otsast kukkuda (valutasid küll kangesti). Mul on täiesti imelised Sketchersi jalatsid, aga tallad on ikka villis. Ilmselt hakkavad geelipadjad ära kuluma. Kõige selle taustal mõtlesin, et nii see nüüd küll edasi minna ei saa. Vanasti mulle meeldis joosta. Ma jooksin igale poole ja tegin seda ruttu ning järgmisel päeval tegin jälle. Pean hakkama uuesti harjutama, avastama enda jaoks uuesti jooksmise. Õnneks on mul nüüd treeningpartner ka.

Nimelt avastas Lenna eile endas jooksja. Jah, ta jookseb nagu kolmeaastased enamasti ikka – käed on sirged, keha liiga ette kummardatud ja jalad vänderdavad siia-sinna, aga ta tahab joosta, see meeldib talle. Täna käisime temaga esimesel ringil, jooksime postkastini ja tagasi. Kui mõned sammud välja arvata, jooksime 1,1 km jutti. Kolmeaastase kohta on see kõva sõna. Tempo oli meil nii 8 km/h. Täitsa tore oli. Minul oli hämmastaval kombel jälle nahk märg ja Lenna oli megatubli. Meil on veel aega tempot tõsta ja distantsi pikendada. Küll me varsti lippame. Kõndimise jätan nüüd vaid kärutamise ajaks.

Päeval, mil Liisu koju toodi

Olen pesamuna Liisu saabudes paljudele asjadele joone alla tõmmanud. Üks neist on ülikool. Ma ei võtnud pabereid välja, aga tegin kalendri niiöelda tühjaks, võtsin lapse hooldamiseks akadeemilise puhkuse ja mul pole hetkel mingit plaani aktiivselt õpingute juurde naasta enne kui need kolm mulle lubatud aastat läbi on. Kuna tegu on emmehobiga (kõrgharidus on mul reaalselt juba olemas), siis ei ole sellest ka midagi katki. Avastasin, et mul on seekord vaja rohkem aega enda ja lapse jaoks. Ühtlasi avastasin, et toimunust/toimuvast kirjutamine aitab mul seda kõike enda jaoks lahti harutada ja sellega leppida. Seega pöördusin tagasi aktiivsema blogimise juurde. See siin on algus ja loodetavasti tuleb sellele lähiajal ohtralt lisa. Passin suure osa päevast niikuinii sotsiaalmeedias, seega pole probleem oma mõistlikke ja mõttetuid tegelusi ka sinna paisata, mistõttu tegin täna meie siinsetele lugudele ka lehekülje. Selle leiab SIIT. Tule ja ela meile kaasa. Kirjutan veel ka Pere ja Kodu blogile. Minu viimase postituse leiab siit ja järgmisel nädalal saab see lugu endale ka järje, nii et aeg-ajalt tasub sinnagi kiigata.

Plaanin siin kirjutada meie maailmanabadest, Lennast, Lindast ja Liisust, iseendast ja Abikaasast, meie igikestvast majaremondist (et mitte öelda ehitusest), oma väikestviisi ettevõtlusest ning viimase paari aasta uuest armastusest, paberitööst. Lisaks muidugi kõigest muust, mis parasjagu mõttes on. Ma ei luba, et kirjutan iga päev, aga luban seda teha kordades tihedamini kui iga järgneva lapse sündides. Bear with me.

Selliste gruppide üheks suurimaks boonuseks minu jaoks on kokkusaamised, kus tullaksegi reaalselt kuskil kohvikus, mängutoas või kellegi kodus kokku, kohvitatakse ja jutustatakse oma elust-olust, kuni lapsed rõõmsalt koos mängivad. Nendel üritustel näed naisi (ja mõnikord, kui eriti veab, ka mehi) silmast-silma ja saad rääkida asjadest, mida internetis jagada ei tahaks. Pidasime oma pooleteistaastaste ja nende emmedega ühe sellise kokkusaamise maha eile. Üritus leidis aset Haanja lähistel, kus ma pole niimoodi ringi sõitnud alates neljandast klassist, mil me seal klassiekskursioonil käisime.

Mu telefoni kaardirakendus oli üllatavalt tõhus. Kuigi olin veendunud, et jõuan Haanjani (või vähemalt Võrru) täiesti omal käel, sisestasin otsitava küla GPSi juba koduukse ees, et ei peaks hiljem keset Võru linna hakkama kuskil peatust tegema ja avastama, et olen nende umbes kolmest tänavast, millest kaks viivad samasse kohta, just selle vale valinud. Olgu öeldud, et Võru liiklus oli kummalisel kombel täiesti metsik – see oli nagu Tallinnas – ei mingeid suunatulesid vm märguandeid, paar juba punase tulega üle ristmiku sõitmist ja ilmselge reegel, et ringristmikul on õigus kohalikul, mitte sellel, kes juba ringil on. Jäin võrokeste püüdlustest hoolimata siiski ellu ja leidsin ka Haanja täiesti kenasti üles.

Sealt edasi juhatas GPS mind täiesti õigesti (minu üllatuseks) mööda pisi-pisikesi asfalteeritud (sic!) metsavaheteid otsitava küla ja talu suunas. Sõidu ajal oli mul ainult kaks hirmu: et ma üle järjekordse künka sõites (või pigem 30-kilomeetrise tunnikiirusega venides) ei näe, kuhu tee edasi läheb, ja seetõttu lihtsalt üle maailma veere alla kukun, ning et mul oma 32+5 nädalaga lihtsalt kogu sellest Ameerika mägedele sarnanevast kogemusest süda pahaks läheb. Lenna oli tagaistmel muidugi sillas ja muudkui seletas, mida kõike ma teeservas vaatama peaksin – küll oli seal hobuseid (tegelikult lehmad), koeri, puid ja muud sellist meelierutavat, mida oleksin pidanud suutma koos temaga jälgida. Ei suutnud. Keskendusin teele.

Minu kaardirakendus aga viis mu täiesti õigesse taluhoovi, mis sest, et pidin selleks asfaltteelt maha pöörama ja tegelikult oli talu aadress hoopis teine, kui see, mis ma kohalike nõuandel sisestasin (panin aadressiks kõrvalküla nime). Alles maja kõrvale sõites andis GPS mulle märku, et võiksin nüüd tagasipöörde teha. Ma ei lubanud sellisel pisiasjal nagu GPS end segada, parkisin auto rahus ära, võtsin oma lapse ja külakostiks küpsetatud kohupiimakoogi ning läksin tuppa naistega jutustama. Ma ei pidanud isegi autouksi lukustama, sest hindasin tõenäosust, et mõni karu tuleb ja mu auto ärandab, äärmiselt väikeseks.

Mõned tunnid hiljem asusin rahulolevalt viimase külalisena taas koduteele. Lenna ootas ära, kuni me turvaliselt Haanjasse olime jõudnud, ja jäi siis magama. Mina aga jätkasin teekonda läbi Võru ja hoidsin seekord Otepää asemel hoopis Tartu poole, et parasjagu koolis olev Meelis sealt ula pealt üles korjata ning turvaliselt koju transportida. Võru politseil oli eile ilmselgelt tihe tööpäev, sest kui hommikupoolikul mõõtsid nad linna ühes servas kiirust, siis pärastlõunal lasti Kuperjanovi jalaväepataljoni juures juba puhuda. Nende puhumisreidi saak oli selle kellaaja kohta (umbes pool neli) üllatavalt korralik.

Ilma suuremate jamadeta jõudsin Tartusse ning sealt omakorda koos mehe ja lapsega koju. Startisin hommikul kell pool kümme ja parkisin auto tagasi sama koha peale kell kuus õhtul. Pärast kojujõudmist heitsin korraks pikali, et pisut puhata, ning ärkasin täna hommikul kell pool kuus. Nüüd kuulen (kell on 7:04) kõrvaltoast märguandeid, et Lenna on ärganud ja tahab, et issi temaga tegeleks. Ootan nüüd huviga, millal ta mind otsima asub. Ega mulle ilmselt kauaks armu ei anta. Kui mul poleks vaja täna terve referaat valmis kirjutada ja veel posu kooliasju teha, lipsaksin praegu ilmselt kööki pühapäevaseid pannkooke küpsetama. Hetkel täiesti ausalt ei viitsi. Jõllitan oma arvutiekraani edasi ja loodan, et ehk ilmub referaat iseenesest (tõenäosus on madalam kui muru).

Eilne päev oli väga tore ja mul on ääretult hea meel, et minu ümber on juba ligikaudu kaks aastat olnud nii lahedad naised, kellega oma elu ja tegemisi jagada. Aitäh teile! Jään ootama meie edasisi kohtumisi ja tegemisi, aga nüüd sukeldun tagasi pühapäevasesse argipäeva. Usun, et üsna mitmes paigas Eestimaal teete teie just sedasama.