Või, noh, mitte päris.

Kui nüüd kohe päris aus olla, siis mõte oli meil hea ja piletite hankimine oli imelihtne. Ma olen odavate lennupiletite leidmises ja broneerimises üsna osav, mis sest, et ma seda ise ütlen. Umbes nädal või kaks enne reisi ilmnes, et Meelis ei olnud oma vennale maininud, et me plaanime tulla viiekesi. See oli probleem, sest nemad olid meid enda juurde ööbima kutsudes eeldanud, et reisime kahekesi, aga viie inimese jaoks (kuigi mõned neist viiest oli siis veel pigem pisikesed) polnud neil ruumi. Tol hetkel mõtlesime kohe väga tõsiselt (okei, ainult Meelis mõtles) lapsed maha jätta ja ainult kahekesi sõita, aga lõpuks otsustasime siiski teisiti. Nii broneerisime viimasel minutil Amsterdami hosteli, mis maksis sama palju või isegi rohkem kui meie lennupiletid. Asukoht oli sellel hostelil muidugi super (kesklinnas, kohe loomaaia vastas), aga olud olid üsna askeetlikud ja ma pole päris kindel, kas oma raha väärt.

Reisile me igatahes läksime. Aeg oli oktoober 2017 ning Linda ja Liisu jaoks oli see elu esimene lennureis, mis läks üle ootuste valutult (nii palju, kui ma nüüd mäletan). Ostsime enne reisi järelturult kahekohalise kergkäru, mis ühest küljest oli väga hea otsus, aga teisalt oli see ratturitele keskendunud Amsterdami kõnniteede jaoks tiba liiga lai. Lendasime AirBalticuga ja tundsime siirast heameelt selle üle, et saime käruga minna kuni lennukini. See (kärus istumine) aitas põgenema kippuvat Liisut paigal hoida ja rahustas natuke ka Lindat. Teistel olid oma kohad, aga Liisu istus lisaturvavööga kinnitatuna minu või Meelise süles. Lennukis tegi Liisu veidi häält (ütleb üks mu vanadest Facebooki-postitustest), aga see ei saanud väga hull olla, sest praegu ma väga ei mäletagi, et midagi olnud oleks. Usun üsna siiralt, et kui tõesti väga õudukas oleks olnud, mäletaksin seda päris hästi ja väikeste lastega enam reisile ei kipuks.

Õhkutõusuks ja maandumiseks ostsime lastele kaasa lutsukomme. Lisaks oli pakk Skittleseid, mida siis lennu kestel krõbistati

Vahepeal istus Liisu minu kõrval ja Linda puges issi sülle. Nagu pildilt näha, ei olnud pudelitäie piima kaasavõtmine lennukisse mingi probleem. Turvakontrollis taheti, et lapse asjad oleksid teiste omadest eraldi, aga mingit piima proovimist, millest mõnikord räägitakse, ei toimunud.

Elusalt kohal ja üsna rõõmsas tujus pealekauba. Et kaks last kolmest olid turvaliselt kärus kinni, ei pidanud muretsema, et keegi suures saginas kuhugi ära kaoks.

Lenna oli lennukis ja lennujaamas juba nagu vana kala. Ära ei hirmutanud teda ka turvakontrollid ja suured rahvamassid. Kohe näha, et oli varem lennureisil käinud. Tollal vaid värske viieaastasena sai ta väga ilusti hakkama.

Amsterdamis tellisime endale suuremat sorti Uberi. Ikkagi viis inimest, käru ja pagas. Sõit lennujaamast kesklinna maksis 60 € ümber, mis distantsi arvestades oli täitsa okei summa. Jah, küllap oleks ühistranspordiga odavamalt saanud, aga see tähendanuks jälle närvi- ja ajakulu, mis kaasneb pagasi tassimisega. Ka tagasiteel kasutasime sama varianti ja see oli tõesti mugav, stressivaba lahendus – eriti seetõttu, et õigeks ajaks lennujaama jõudmiseks oli meil tarvis hostelist üsna vara lahkuda.

Hostel asus meil kesklinnas ja oli seitsmesaja euro eest üsna tagasihoidlik. Meie toas oli neli voodit (kaks neist kokku lükatud) ja kapp. Lisaks siis pisike vannituba. Hommikusööki hostelis ei pakutud ja seetõttu käisime iga päev poes. Kohalikku toidupoodi oli mõnisada meetrit jalutada.

Amsterdamis olin valdavalt lastega omapead, sest kolmel päeval viiest oli Meelis konverentsil. Käisime nendega Artise loomaaias, NEMO teaduskeskuses ja kohalikel väljaguugeldatud mänguväljakutel. Ühel päeval käisime aga kogu pundiga veel teist korda loomaaias ning hiljem viisid Meelise vend ja tema naine meid praamiga üle kanali kuskile hipilinnaossa, kus maitsvat õhtusööki nautisime. Loomulikult jõudsime ka korduvalt nende juures kodus käia ja sellest, kui “mõnus” oli kergkäru mööda megakitsast trepikoda nende kolmanda või neljanda korruse korterisse tarida võiks suisa eraldi postituse kirjutada (ma igaks juhuks ei luba siiski midagi, sest seegi postitus on peaaegu kaks aastat aega võtnud). Sellised Hollandi põhituristikad nagu paadisõit kanalitel, Punaste laternate tänav ja prostitutsioonimuuseum jäid meil lastega reisimise tõttu kogemata. Ehk mõnel teisel korral…

Kõige eredamalt on lastel meeles NEMO. Piletihind oli võrreldes meie oma Ahhaaga üsna krõbe. Liisu ja Linda said tookord küll tasuta, aga ülejäänute piletid (mina, Meelis ja Lenna) maksid 50 euro kanti. Samas oli tegevust ja vaatamist selle raha eest rohkem kui küll, nii et tunnet, et meid on röövitud, ei tekkinud. Käisime kohalikus restoranis/kohvikus ka söömas ja ka sealne toit oli igati taskukohase hinnaga. Käisime NEMOs kaks korda – korra kogu perega ja teisel korral käisin lastega üksi – ning mõlemal korral olid lapsed üsna löödud, et pidid ära tulema.

Nemo katuseterrassile viivad suured astmed, mida kohalikud ilusa ilmaga päevitamiseks kasutavad. See pidi olema popp koht, kus hängida. Kuna meie reisisime sügisel, kus ilmad just üleliia soojad või päikselised polnud, olid trepid üsna tühjad. See-eest oli vaade katuselt ilus ja lapsed kasutasid juhust kõikvõimalikke nuppe-kange-kraane näppida.

Nemo teaduskeskus (midagi meie Ahhaa sarnast) meeldis lastele väga. Tegevust oli seal neljal (või ehk isegi suisa viiel) korrusel ning lisaks väliterrassil.

Koht, kus Nemos palju aega veetsime, oli selline mulliparadiis, kus oli palju erinevaid võimalusi mullide tegemiseks. Rahvast oli selles “nurgas” pidevalt palju ja mõnele atraktsioonile oli üsna raske löögile pääseda.

Kõige põnevamaks mulliatraktsiooniks hindasid meie lapsed selle, kus sai ise mulli sees olla. See, et tervenisti mulli sisse saada, nõudis pisut harjutamist (ja kasuks tuli ka mitte just väga suur pikkus), aga kui triki lõpuks käppa saime, oli lusti palju.

Liisule meeldis väga selline puidust ja bambusest majakene, millele sai värviliste plaadikestega just sinna seinu ehitada, kuhu soovisid. Loomulikult tekkis disaini osas teiste lastega erimeelsusi, aga päris kakluseks siiski ei läinud. Last oli majakesest päris keeruline kätte saada.

Nemost lahkumine oli väga kurb. Seda eriti just Lenna jaoks, kes oleks sinna vist suisa ööseks jäänud, kui oleks lubatud. Teda ei lohutanud ka teadmine, et tuleme teisel päeval tagasi. Pildilt on üsna hästi näha ka see, kui lai oli kergkäru, millega liiklesime. Nagu ülevalpool mainisin, oli see Amsterdami kõnniteede jaoks tiba lai ja lihtsam olnuks liigelda käruga, mille istmed asuvad üksteise ees.

Pärast Nemo külastust käisin lastega loomaaias. Mitte küll samal päeval, aga järgmisel. Nagu öeldud, oli meie hostel kohe Artise loomaaia juures. Amsterdami loomaaed on pindalalt pisitilluke ja asub ühes väikeses pargis kanalite vahel keset linna. Piletihind võrreldes Tallinna loomaaiaga jällegi kordades kopsakam. Nelja peale (mina ja kolm last, kellest ühele polnud siis piletit vaja) läks meil piletitele üle 60 euro. Taaskord sõime oma lõunasöögi kohalikus kohvikus (ei olnud väga kirvehinnaga) ja jäime loomaaia külaskäiguga krõbedast piletihinnast hoolimata väga rahule. Paar päeva hiljem käisime kogu kambaga uuesti.

Meile tohutult meeldis see, et loomade elualad olid mitmest küljest ligipääsetavad, nii et kui ühelt poolt looma ei näinud, said teise nurga alt uuesti proovida. See toimis, sest nägemata keegi tõesti ei jäänud. Kaamelit ja põhjapõtra ühes aedikus näha oli algul tiba veider, aga lõppkokkuvõttes leidsime, et on tore, et saja erineva puuri asemel on paarkümmend, kus elavad koos loomad, kes üksteist ära ei söö.

Meie laste suured lemmikud on väikesed pingviinid, keda Artises oli hulganisti

“No ainult nii palju on vaja veel kasvada ja olemegi ühepikkused, eks?” Eem…eip. Lenna oli kaelkirjakuid juba Londoni loomaaias kohanud, aga Lindale oli see esimene kohtumine.

Loomaaias on mänguväljak, mille populaarseim atraktsioon on kahtlemata kaelkirjaku liumägi. Sinna tahavad lapsed tänaseni tagasi minna.

Et te aru saaks, kuivõrd kesklinnas loomaaed päriselt asub. Päris tore oleks ju elada nii, et köögiaknast elevante näeb…

Mõlemal loomaaiavisiidil sõime kohalikus kohvikus ja tellisime lastele eine, mis tuli suures karbis. Eine juurde kuulusid nagitsad, friikad ja maitsevesi ning magustoit (õunapüree). Lisaks oli pakis mänguasi ja joonistamiskomplekt.

Lasteloomaaias olid Amsterdamis taluloomad. Ega meie lapsed memme juures lehmi ju üldse ei näe…

Ühel päeval otsisime kohalikke mänguväljakuid ja käisime neid siis proovimas. Leidsime täitsa mitu, mis lastele ka väga meeldisid. Üldiseks jooneks oli neil see, et käruga väljakule minna pole mõtet. Esimesel oli maas multš ja teisel suisa liiv. Samas olid kohalikud emad väga sõbralikud ja abivalmid, kohe tõtati ligi ning aidati käru koos magava lapsega tõsta sinna, kus vaja (loe: nii et poleks liiga külm, aga päike peale ei paistaks). Kui saadi aru, et me pole kohalikud, küsiti huviga, kust me tuleme ja mis meid Amsterdami toob. Paar korda juhtus sedagi, et grupp emasid, kes oli tulnud mänguväljakule niiöelda beebigrupi kokkusaamist pidama, võttis meid kampa ja kuigi ma flaamikeelsele vadinale väga vastata ei osanud, tõlgiti mulle juttu inglise keelde ning jagati lastega snäkke ja mänguasju. See oli mõnus energiasutsakas selles suunas, et vahet pole, kust sa tuled, kui oled ema, oled oma.

Meie lemmikmänguväljak oli võrdlemisi suur, aiaga ümbritsetud ja liivaga kaetud

Lastele oli seal selline rada või laudtee, mis oli võrguga piiratud ja mida mööda sai vabalt joosta, nii et ei pidanud kartma mahakukkumist või äraeksimist

Linda lemmikud olid tol ajal veel kõikvõimalikud liutorud ja -mäed. Üks selline oli ka laudtee lõpus

Ühel õhtupoolikul pärast ühist loomaaiakülastust viisid Madis ja tema abikaasa meid praamiga sõitma. Läksime vist suisa mingile saarele. Igatahes oli tegu mingi hipirajooniga, kus muuseas oli laevakonteinerist korterelamu ja ka see söögikoht, kus lõpuks mitu tundi veetsime, oli konteinerite sees.

Praamisõit raudteejaamast saarele oli lühike ja rahvarohke, aga lastele meeldis. Sõit ise oli tasuta.

Proovisime kohalikke roogasid, mis olid väga maitsvad.

Kuigi konteinerite vahel istumine pole just minu scene, siis vaade sealt oli tegelikult ilus.

Lastele meeldis väga “kaunistatud” allveelaev. Neil oli isegi kahju, et nad sinna peale ronima ei saanud minna.

Kokkuvõttes oli meil väga tore reis. Rahaliselt oleks kindlasti saanud paremini. Näiteks oleks andnud kulusid kokku hoida selle pealt, kui oleksime broneerinud majutuse varem ning ostnud piletit loomaaeda ja Nemosse netist. Meelis ei taha pärast seda reisi lastega kuskile kaugele sõita (mitte et ta meil enne väga reisilembeline oleks olnud), aga minul erilist traumat ei jäänud. Kummalisel kombel suutsime tagasiteel Schipoli turvakontrollis ära kaotada piima täis lutipudeli, mis ei tulnud meie ja turvatöötajate pingutustest hoolimata välja. See tähendas, et pidin lennujaama kohvikust mingi hirmkalli kõrrejoogi ostma, aga vähemalt oli Liisu tagasiteel vaiksem kui minnes. Et see käru tarimine (linnas just) oli oodatust keerulisem ja ilma käruta kolme last hallata veel raskem, siis leidsime, et Liisu on sellisteks reisideks veel pisut väike. Pärast seda oleme reisidel käinud Lenna ja Lindaga. Liisu võtame ühes järgmisel aastal.

Millalgi kuskil Amsterdamis õnnestus Lindal silm siniseks kukkuda, aga reisihimu sellest ei kadunud. Tema lennureisikonto sai Amsterdamiga avatud ja reisipisikuga nakatumine on üsna tõsine.

NB! Vabandan, et pildid nii udused või veidrad. Loomulikult on nii, et kui aasta (või rohkem) hiljem hakkad postitust kirjutama, siis ei leia enam paremaid pilte üles.

Abikaasa on selles osas minu täielik vastand. Ta on küll välismaal sündinud, aga Wanderlusti pole temas ollagi. Ma vist ei teagi teist sellist inimest, kes nii vähe reisida tahaks. Isegi põhjanaabrite juures Soomes käis ta esimest korda alles siis, kui meie esimene laps umbes aastane oli. Nii tegi Lenna oma esimese Soome reisi samal ajal kui issi – seda tõsiasja kipub ta meile aeg-ajalt ka meelde tuletama. Selle beebinäoga id-kaardiga, mis talle tolleks reisiks tehtud sai, käis ta veel mullu ka Inglismaal. Igas dokumendikontrollis naerdi, et juukseid on vist vahepeal veidi juurde tulnud. Linda tegi oma elu esimese välisreisi Lätti juba vähem kui paarikuusena. Pattu tunnistades peab ütlema, et id-kaarti tal tol korral veel ei olnud (aga ära sa kellelegi räägi). Liisu reisis esimest korda elus peaaegu pooleteistaastasena ja siis lennukiga Amsterdami. See oli nii tema kui Linda esimene lennureis. Lenna avas selle konto pool aastat varem väikese Londoni sutsakaga. Nüüdseks on kõigil peale Liisu neid lennukogemusi “vöö vahel” juba kordades rohkem.

Viimasel ajal reisingi tihti ka koos lastega. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ega neid polegi väga kellegi hoolde jätta, kui ise nädalaks-paariks kodust kaugele sõita. Vanavanemad käivad neil tööl ja mõnikord juhtub sedagi, et mõni neist samuti reisil kaasas on. Suvel reisimisega on veel see häda, et juulikuus on meie kandi lasteaiad kollektiivpuhkusel, nii et kui hommikul-õhtul saakski keegi lapse aeda viia ja sealt tuua, siis päevasel ajal pole last ikkagi kuhugi panna. Niisiis tuleb kaasa võtta. Davai. Mõeldud-tehtud.

Sel suvel on meil (st minul) plaan ema kaasa võtta ja kolme lapsega Euroopat avastama minna. Lõppsihtmärk on meil Inglismaa, täpsemalt London, kus olen juba päris palju käinud, aga sel korral tahaks rohkem just Inglismaad ennast avastada. Suuremad Londoni vaatamisväärsused nagu loomaaed, Coca Cola London Eye, Madame Tussauds vahakujude muuseum, Warner Bros Harry Potteri stuudio jne on nähtud ka emal, Lennal ja Lindal, aga Liisu jaoks on see kõik uus. Ta on vist selle reisi jaoks ka tänavu veel tiba noor, aga nagu juba öeldud, jätta mul teda kuhugi ei ole. Kui ainult autosse mahutan, siis muu ei tohiks väga raske olla (ma vähemalt loodan). Meelis eile veel küsis, ega ma jumala eest ei arva, et tema kaasa tuleb. Ei, selle lootuse matsin juba mõnda aega tagasi maha.

Plaani järgi (ja see on meil üsna toores) sõidame läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Hollandi ja Belgia Prantsusmaale, kust läheme praamiga Inglismaale. Oleme natuke aega Inglismaa lõunapoolses otsas ja siis sõidame nädalaks Londonisse, kus saame ööbida reisiloleva kooliõe juures. Londonis tuleb loomulikult käia loomaaias ja vaadata üle stuudios avatud Gringottsi pank. Lisaks tahame uudistada kohalikku varianti Taj Mahalist ja mängida Walesi printsess Diana mälestuseks rajatud mänguväljakul. Pärast seda suundume sutsukeseks Londonist põhja poole ja teeme suure tiiru ümber pealinna, kuni jõuame taas praamile. Tagasi mandri-Euroopasse jõudes suundume Hollandisse ja Taani ning siis tuleme läbi Rootsi koju. Tehtav, eks?

Esialgne “lahinguplaan” 2019. aasta suviseks Eurotripiks

Ma ise usun, et plaan on üsna mõistlik. Siiski on kaks suurt küsimust:

1) Kuidas mahutada minu auto tagaistmele kolm turvatoolides last?

2) Milliseks kujuneb reisi eelarve, kui arvestada kõigi ööbimiste, kütusekulude, teemaksude, sissepääsupiletite ja jooksvate kuludega?

Ma ei tunne hetkel suurt muret selle üle, kuidas lapsed autosõidu vastu peavad. Seda seetõttu, et kuna nii minu kui Meelise vanemad elavad meist kaugel, siis on lapsed meil tegelikult sünnist saati kõvasti autos viibinud ja kolmetunnised peatusteta autosõidud on meil näiteks üsna tavalised. Kõige enam peatusi tahab ilmselt hoopis minu ema, kellel on autos olles vist kogu aeg pissihäda. Olen praegu ööbimiskohtade otsingul arvestanud sellega, et ühe päeva autosõidu pikkuseks tuleks umbes 5-8 tundi. Sellele lisanduksid söögi-, pissi- ja tankimispausid ning nii jääb veel pisut mahti ööbimiskoha ümbruses ringi vaadata. Selle plaani järgi oleksime Inglismaal kolme päevaga ja saame enne Londonisse suundumist paar päeva näiteks Doverit ja Salisburyt uudistada. Tagasiteel on sõidutunde pisut vähem ja ringikäimiseks aega rohkem. Siis tahaks koduteel üle vaadata Hollandi muinasjutumetsa ja Taani Legolandi, aga on veel võimalus, et Legolandis käime hoopis Windsoris ja Skandinaaviat uudistame mõnel teisel korral…

Kuidas tundub? Tehtav?

NB! Kui kellelgi on häid soovitusi, kust saaks soodsatel tingimustel tiba suuremat autot kui minu Fabia, siis olen ilmatumalt tänulik.