Ma saan aru, et tööl käia on vaja, et saaksime maksta oma arveid ja panna kõrvale raha eesootava majaremondi jaoks, kuid ometi tahaksin peaaegu iga kord Meelisele öelda: “Ära täna mine! Ole hoopis meiega kodus.”

Meil on selja taga meeleolukas nädalavahetus, mil tundsime rõõmu pereelust. Vahelduse mõttes olimegi kodus, ei sõitnud kuhugi ega käinud isegi linnas poes. Jah, laupäev ja pühapäev polnud täis ka klišeemaigulisi peretegevusi, vaid kulgesid lihtsalt mõnusa rahulolu saatel teadmises, et kallis inimene on kõige hullemal juhul lihtsalt kõrvaltoas. Eile näiteks täitsime oma päevas jupikese sellega, et avasime meie toas ukse elutuppa, mida me seni ei kasutanud – lükkasime raamaturiiuli ja tugitooli ukse eest ära, sättisime ebavajalikud asjad mujale või viskasime minema – ning seejärel nautisime seda, kuidas meie praktiliselt pooleteistaastane põnn tunneb rõõmu läbikäidavates tubades ringiratast jooksmisest, mida ta enne kinnise ukse tõttu teha ei saanud.

Nüüd on esmaspäeva hommik. Meelis ärkas kella kuue paiku ja läks bussi peale. Meie Lennaga magasime kaheksani, sõime, panime riidesse ja vaatame nüüd multikaid. Oleme ärkvel olnud kaks tundi ja ma tunnen juba, et tahaksin homset õhtut. Tahaksin, et Meelis oleks kodus, et saaksin end tema kõrvale diivanile kerra tõmmata ja viimast “Castle’i” osa vaadata. Tahaksin, et saaksin öösel talle kaissu pugeda, mis sest, et ma seda praktiliselt kunagi ei tee.

Lihtsalt igatsen…

Siis kohtasin Meelist.

Ma ei olnud iial arvanud, et mina, kes ma olen viimased aastad olnud vähem või rohkem ülekaalus, ilmselgelt liiga lühike, liiga lärmakas ja üleüldse normidele mittevastav, võiksin nii ootamatult ja sujuvalt leida kellegi, kellele ma tõesti meeldin. Ärge saage minust valesti aru – mul oli ennegi olnud kallimaid, olin pidevalt olnud suhtes, kuid mitte midagi sellist. Kohtusin Meelisega ühist rabamatka korraldades ja juba nädala jagu hiljem avastasime end koos väljast, jagamas üksteisega asju, mida muidu nii lühikese tutvuse järel ei jagata. Teadsin juba siis, et meie vahel on midagi erilist. Tundub, et mul oli õigus, sest veebruaris, vaevalt viis kuud pärast tutvumist olime juba kihlatud ja korraldasime tasahilju pulmi. Kuus kuud hiljem olime abielus ja see on otsus, mida ma pole siiani kordagi kahetsenud. Parim otsus minu elus. Mõned mu sõbrad arvavad muidugi siiani, et me oleme pisut hullud. Võib-olla tõesti, aga see hullus on toonud mu ellu nii palju rõõmu ja armastust, mida ma ei osanud kuidagi oodata.

Olen alati soovinud endale peret, vähemalt kolme last, oma maja pisut vaiksemas ja rahulikumas kohas ning koera, kes maja ümber ringi jookseks. Kližee, kas pole? Samas ei oodanud ma kunagi, et mul on reaalne võimalus see kõik saada veel enne kolmekümneseks saamist. Alati tundus, et aega on küll ja rohkem. Nüüd on aga kõik läinud nii kiiresti… Tõsi, kolme last mul küll veel ei ole ja koer ei ole ka päris selline majavalvur, keda ma endale ette kujutasin, kuid kui keegi küsib, võin täiesti ausalt öelda, et mul on kõik, mida olen soovinud.