Meelis käib Tartus tööl ja sõidab selle jaoks meie praegusest elukohast tund aega autoga või 75 minutit bussiga. Meil on tekkinud režiim, et aja ja raha kokkuhoiu mõttes ei sõida ta tööle-koju mitte iga päev, vaid üle päeva. Täna on jälle üks neist päevadest, mil ta auto meile jättis ja hommikul vara “kodu” juurest bussi peale läks, et Tartusse sõita. Tagasi on teda oodata homme hilisõhtul.

Ma saan aru, et tööl käia on vaja, et saaksime maksta oma arveid ja panna kõrvale raha eesootava majaremondi jaoks, kuid ometi tahaksin peaaegu iga kord Meelisele öelda: “Ära täna mine! Ole hoopis meiega kodus.”

Meil on selja taga meeleolukas nädalavahetus, mil tundsime rõõmu pereelust. Vahelduse mõttes olimegi kodus, ei sõitnud kuhugi ega käinud isegi linnas poes. Jah, laupäev ja pühapäev polnud täis ka klišeemaigulisi peretegevusi, vaid kulgesid lihtsalt mõnusa rahulolu saatel teadmises, et kallis inimene on kõige hullemal juhul lihtsalt kõrvaltoas. Eile näiteks täitsime oma päevas jupikese sellega, et avasime meie toas ukse elutuppa, mida me seni ei kasutanud – lükkasime raamaturiiuli ja tugitooli ukse eest ära, sättisime ebavajalikud asjad mujale või viskasime minema – ning seejärel nautisime seda, kuidas meie praktiliselt pooleteistaastane põnn tunneb rõõmu läbikäidavates tubades ringiratast jooksmisest, mida ta enne kinnise ukse tõttu teha ei saanud.

Nüüd on esmaspäeva hommik. Meelis ärkas kella kuue paiku ja läks bussi peale. Meie Lennaga magasime kaheksani, sõime, panime riidesse ja vaatame nüüd multikaid. Oleme ärkvel olnud kaks tundi ja ma tunnen juba, et tahaksin homset õhtut. Tahaksin, et Meelis oleks kodus, et saaksin end tema kõrvale diivanile kerra tõmmata ja viimast “Castle’i” osa vaadata. Tahaksin, et saaksin öösel talle kaissu pugeda, mis sest, et ma seda praktiliselt kunagi ei tee.

Lihtsalt igatsen…