Kõnealune juhtum ei kuulu küll pärast pisikest uurimist enam kategooriasse “sellised asjad juhtuvad ainult minuga”, kuid hommikul oli küll selline tunne. Ma olen nimelt teada-tuntud jamamagnet ja tänane päev algas tundega, et ainult jamad mind sel “kaunil” reedel ees ootavadki.
Lapse tõttu olen viimasel ajal ennekõike hommikuinimene (mis teha, kui laps ärkab hiljemalt pool seitse) ja nii olin ka täna hommikul produktiivsuslaine harjal, kui avastasin midagi imelikku. Nimelt nägin internetipangas arveid makstes, et mulle on saabunud kiri pangalt endalt. Kirja sisu oli järgnev:
“… Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel puudub Teil 15.02.2014 seisuga üliõpilasstaatus. Seetõttu oleme kohustatud sulgema Teie ISIC Tudeng Electron deebetkaardi ********* alates 10.04.2014. Sellest kuupäevast alates ei saa Te kaarti kasutada ka Tallinna ühistranspordi piletisüsteemis ja kaob õigus kasutada ISIC-soodustusi. …”
Olgu öeldud, et mina, kes ma võtsin eelmisel semestril 46 ja sel semestril 37 ainepunkti väärtuses aineid, ei saa kuidagi kuuluda nende “õnnelike” hulka, kes madala õppekoormuse või kehva soorituse (mu keskmine hinne on kõvasti üle nelja) tõttu keset õppeaastat eksmatrikuleeritakse. Ka ei ole ma selleks ise soovi avaldanud. Olen ka sel semestril juba hoolsalt koolis käinud, nii et ülikool ei saa ka arvata, et ma olen neile käega löönud. Seega peaks ju kõik justkui korras olema… Aga ei ole.
Alustasin asjade klaarimist ülikoolist. Helistades selgus, et mu õppekorraldusspetsialisti pole enne esmaspäeva tööle oodata (üllatus missugune) ja nii pidin asju ajama tema kolleegiga, kes mulle väga lahkelt selgitas, et ilmselt on pangas toimunud mingi eksitus, sest ülikooli andmed minu õppimisest ja selle edukusest klapivad mulle teadaolevatega. Et saaksin pangale oma üliõpilasstaatust tõendada, lubati ennelõunal saata tõend ülikoolis õppimise kohta. Oleks tegu olnud minu õppekorraldusspetsialistiga, oleksin tõendi saanud järgmisel nädalal (parimal juhul), kuid et tema kolleegid on ilmselgelt efektiivsemad, saabus tõend mu postkasti juba 12 minutit pärast mu telefonikõne algust.
Olles veendunud, et ülikool ikka teab, et ma nende tudeng olen, võtsin ette panga. Helistasin klienditeenindusse ja kurtsin oma muret. Sealt vastati mulle (ilma ühtegi tõendit küsimata), et oli üsna paras hulk tudengeid, kelle kohta edastati pangale ekslikud andmed (kes ja kuidas seda tegi, ei tea). Selgus, et ka minu nimi on selles nimekirjas, kelle andmed olid valed. Tekib küsimus, kui pank teadis, et neil on hulk inimesi, kellele nad on ekslikult saatnud teate kaardi sulgemisest ja uue, teist tüüpi kaardi avamisest, teades ühtlasi ka nende inimeste isikuid, siis miks ei saadetud välja kirja sellegi kohta, et kõik on korras. Miks ma pean ise möllama ülikooli ja pangaga, kontrollima andmeid ja lõpuks taaskord vahetama välja oma ISIC kaardi?
Jah, kuna mul on pakett, siis saaksin uue kaardi tasuta ega peaks ka kuutasu maksma, kuid ISIC kaardist loobudes kaoksid tudengisoodustused, millele mul on õigus. Uue kaardiga saan aga maksta internetis (nt lennupileti eest), mida ISIC teha ei lubanud. Nii on mõlemal kaardil boonuseid, mis mulle meeldivad. Seega otsustasin kasutada võimalust ja jätta enda kasutusse ka uue (nn “täiskasvanute kaardi”), mis mind muuseas juba eilsest saati pangakontoris ootab. Võiks ju öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga ometi olen häiritud. Häiriv tegur asja juures on see, et kuigi minu praegune ISIC kaart suletakse alles 10. aprillil, ei saa seda käsku enam tagasi pöörata ja ma pean ikkagi kaardi jälle välja vahetama. Olgu öeldud, et ma alles (detsembris vist) vahetasin seda kaarti. Tõsi, ma ei pea soovi korral pähe õppima uut koodi, vaid võin üsna hõlpsalt koodi vahetada, ja võin uuele kaardile järele minemisega nädal aega oodata, et kaks kaarti korraga kätte saada, aga jällegi on tegu lisaliigutusega, mida ma poleks tegelikult pidanud tegema.
Nüüd tahaks lihtsalt teada, keda sellise põneva hommiku ja sellega kaasneva rõõmu eest tänada.