Ma arvan, et mina pole mitte ainus inimene, kes on mõelnud, et mis see emaksolemine siis ära ei ole. On ju sajad tuhanded naised enne mind sellega hakkama saanud – kes hästi, kes halvemini, aga ikkagi hakkama saanud… Arvasin, et minust saab hea ema. Olin selles enam kui veendunud. Ja siis jõudis see aeg tegelikult kohale…
Ma ei ole enam kindel, et olen hea ema, sest nüüd ma tean, kui raske ja hirmus see kõik tegelikult on.
Kõhkluste ja kahtluste aeg algab juba enne, kui laps on sündinud. Iga valutorge, halb enesetunne, kramp või peapööritus tundub hirmus. Me ei pruugi lasta hirmudel lapseootuse ajal oma elu valitseda, kuid päris ära ei kao need kunagi. Kui sa pole veel tundnud kõhubeebi liigutusi, kardad, kas need üldse tulevadki. Kui laps juba tuntavalt liigutab, siis muretsed, kui mõnda aega midagi ei tunne. Kui tunned end kehvasti, kardad end ravida, sest see, mida raseduse ajal enda ravimiseks teha võib ja mida mitte, on pehmelt öeldes segadusseajav. Lisaks ajab iga arst sulle erinevat juttu. Perearst saadab günekoloogile, too omakorda ämmaemandale ja kui sul kohe “eriti veab”, saadetakse sind veel perearsti juurde tagasi. Lõpuks on sul rohkem küsimusi kui alguses ja kindlalt oskad vastata vaid küsimustele selle kohta, millal arsti vastuvõtuaeg on. Mida lähemale jõuab oodatav sünnitus, seda rohkem tekib küsimusi ja hirme, kas kõik läheb ikka hästi – mida ma võin sünnitusel enda heaks teha, et see ei kahjustaks last, kuidas temal oleks kõige parem siia ilma tulla jne jne. Küsimusi on lõputult.
Ja siis laps sünnib… Mõni sünnib loetud hetkedega, teine tuleb meie sekka pikkade tundide vältel, kolmas muudkui tuleb ja tuleb ning lõpuks suisa tuuakse siia ilma. Emotsioonid, mis värsket ema tol hetkel ja kogu sünnituse vältel valdavad, on võimsad ja nii erinevad kui inimesed ise. Mina tundsin valu, tundsin hirmu, ebakompetentsust, ettevalmistamatust, ebamugavust, väsimust, rõõmu, kergendust, kurbust, pettumust jne. Olles lugematutel kordadel näinud filmide vahendusel neid maagilisi ema ja lapse esimese kohtumise hetki, ootasin midagi sarnast, ent pärast 16-tunnist maratoni jäi see tulemata. Ma ei tundnud ülevoolavat rõõmu, vaid kergendust, et see kõik on läbi. Hiljem tundsin häbi ja süüd, et olin raisanud oma esimese hetke oma ilusa lapsega endale. Tundsin seda süüd endal kaua, sest tean, et mitte miski, mida ma ka ei teeks, ei too seda hetke mulle tagasi. See on möödas…
Kui laps sünnitusmajast koju viiakse, tekivad uued küsimused. Ikka kus ja kuidas teda toita, pesta ja magama panna, mida teha, kui ta ei söö ja mida teha, kui ta ainult nutab… Mitu korda peaks päeva jooksul vahetama mähet? Mitu korda ja kui kaua peaks laps magama? Millal minna lapsega jalutama, kuhu ja kui kauaks? Mida ema süüa tohib, et lapsel ei tekiks gaase? Mida teha siis, kui on juba gaasid? Kuidas tunda end inimese või veel enam ihaldusväärse naisena, kui oled alatasa oksene, kakane, täispissitud, magamata, pesemata, raseerimata ja kammimata, seljas seesama veninud särgik ja jalas needsamad kulunud dressid, mis iga jumala päev? Mida teha, kui laps ei söö, ei maga, ei võta kaalus juurde või jääb suisa haigeks? Mida talle selga panna, et tal poleks ei külm ega palav? Millal peaks ta pöörama, millal roomama, millal käputama ja millal kõndima?
Laps kasvab suuremaks ja küsimused muutuvad. Kuidas viia ta kahelt päevaunelt ühele? Mida teha, et ta magaks terve öö? Kuidas võõrutada teda rinnast, lutist, pudelist? Mida pakkuda esimese lisatoiduna? Kas lasta tal mäkerdada või sööta ise? Mida ette võtta, et ta ei roniks, ei kukuks, ei saaks haiget? Kuidas anda talle märku, et armastad teda, nii et teda ära ei hellitaks? Kas ja milliseid mänguasju talle muretseda? Millal ja kuidas õpetada last potil käima? Kuivõrd sättida last enda järgi, kuivõrd end lapse järgi? Kuidas last sotsialiseerida? Kas ja kus käia beebikoolis, kuhu panna laps lasteaeda? Ja nii edasi ja nii edasi…
Küsimused tulevad ja lähevad. Sama lugu on ka hirmudega. Üürikese emaks oldud aja jooksul olen aru saanud, et ei küsimused ega hirmud kao kuhugi. Jah, hirmud muutuvad, kuid juba esimesest päevast peale on mul meeletu hirm sellest sülle kukkunud varandusest, milleks mu laps mulle kui emale on, ühel päeval lihtsalt ilma jääda. Nii ma kaotan mõne närvi iga kord, kui kuulen teda nutmas või näen teda haiget saamas, tunnen tema valu ja sisimas jagan tema pisaraid. Väliselt püüan olla rahulik ja kinnitada, et pole midagi ja kõik saab korda, kuid hinge närib hirm. Öösiti seisan vahel tema voodi kõrval, silitan tema pead ja vaatan, kuidas ta magab, rindkere tõusmas ja langemas. Päeval, olles just ukse enda taga sulgenud, et kuskile minna, loen hetki, mil tema juurde tagasi jõuan. Temast eemal olles kardan, et jään millestki olulisest ilma. Teda ainult endale hoides kardan, et jätan oma isekuses millestki heast ilma tema.
Jah, hirm on emaksolemise pärisosa, kuid see näitab, et ema ellu kuulub midagi olulist, mille/kelle pärast karta. See hirm on tühine kogu rõõmu ja õnne kõrval, mida emaksolemine pakub. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes alustab ja lõpetab iga päeva hirmuga. Ja ma arvan, et ma ei ole ainus, kes on õnnelik, et tema elus on keegi, kelle pärast sellist hirmu tunda.