Mulle tegelikult väga meeldib süüa teha ja viimasel ajal olen hakanud ka järjest rohkem kokkama. Kui Lenna oli väike, mina temaga kodus ja Meelis pikad päevad tööl, siis tundus suisa mõttetu hakata vaaritama, sest mees tuli õhtul koju ja teatas, et tema ei soovi enam süüa, mina ainult endale midagi teha ei viitsinud. Nii ma käisin praktiliselt iga päev poes ja ostsin kokku täiesti ebatervislikku kraami, mida oli hea kohe süüa. Nii ma avastasingi end varsti tõtt vahtimas sama kaalunumbriga, mis oli mulle omane ka siis, kui sünnitama läksin, aga see on juba teine jutt…
Meelis on iga koduperenaise unelm, sest kui välja arvata heeringa ja punapeedi kombinatsioonid (nagu näiteks rosolje), sööb ta kurtmata kõike, mis talle söögina ette kantakse. Muidugi on tal ka oma lemmikud (nagu kartulipuder hakklihakastmega), aga ta ei ole seni keeldunud söömast midagi, mida olen söögiks valmistanud. Ka mu vanemad, kellega koos hetkel elame, ei ole toidu suhtes väga pirtsakad. Emale ei meeldi keedetud pelmeenid ning isa toituks võimalusel ainult kartulist ja soolapekist, aga lauale kantud toitu ei saada ka nemad tagasi (eriti siis, kui muud ei anta). Meie kodus on alati kehtinud põhimõte, et kui sa ei söö seda, mida sulle tehakse, siis vahi näljas. Mina, kes ma toidu suhtes üsna valiv olen, sõin lapsena ülepäeviti vaid osaliselt, sest “mulle lihtsalt ei maitsenud”.
Nüüd saan aga töölt tulevatele inimestele (enamasti küll ainult emale, aga ülepäeviti ka Meelisele ja paar päeva nädalas isale), endale ja Lennale õhtusöögi valida ning valmistada. Täna, kui kodus oleme neljakesi – mina, ema, Lenna ja Meelis – ootab meid ahjupasta toorjuustuse lisandi ja tuunikalaga. Retsept on pärit blogist “Kokkama Ragnega” ja selle võib leida SIIT. Kui segu enne ahjupanekut proovisin, maitses see imehea. Võtsin roa alles ahjust välja ja lasen enne söömist jahtuda, nii et ma lõpptulemuse maitset veel ei tea, kuid lõhnab hästi ja näeb ka väga kena välja.
