Ma olen oma elu jooksul läbinud rohkem lõikusi ja operatsioone, kui ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda. Nii lihtsalt läheb, kui sul on sama palju õnne kui minul. Ma olen legendaarne õnnetustemagnet. Seetõttu on mul näiteks kooliaegseid tuttavaid, kes pole mind kunagi ilma kipsita näinud. Üks jalgpallimatš gümnaasiumi kekatunnis lõppes mulle mitmenädalase kipsisoleku ja traatidega. Oh, that was fun! Ma jälestan jalgpalli (ega ma sellesse ka enne toda õnnetust eriti kiindunud ei olnud).
Igatahes tahtsin ma rääkida sellest, et kuigi olen oma suhteliselt lühikese elu jooksul korduvalt opilaualt läbi käinud, pole ükski neist kordadest olnud nii õudne kui minu viimane kogemus. Nimelt käisin sel nädalal eemaldamas sünnimärki, mis hakkas mu seljal tasapisi suuremaks kasvama juba ligikaudu 15 aastat tagasi. Operatsioon ise kestis vähem kui viimase keisrilõike seljasüsti tegemine, aga oli täiesti õõvastav. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks olin juba eelnevalt närvis, sest lõikus pidi toimuma kohaliku tuimestusega, mina aga ei reageeri sellele eriti hästi. Õigem oleks öelda, et see ei mõju mulle päris nii efektiivselt kui peaks. Mul on seetõttu elus mitmed üsna valulikud kogemused olnud, kogemused, mis oleksid pidanud olema täiesti tundetud. Või, noh, vähemalt palju tundetumad. Viimasel ajal on asi olnud parem ja tuimestavad süstid on ka mõjunud, aga hirm oli ikkagi naha vahel. Mis siis, kui seekord see süst ikkagi ei tööta?
Teiseks ei meeldi mulle (täiesti kummalisel kombel, eks ole) olla kuskil pikali, põdeda valu ja mitte teada, mida minuga tehakse. Eriti kui mängus on teravad (teravad!) noad ja nõelad. Seda enam, et kogemus oli nagu konveieril. Ma olin meditsiinipersonali jaoks justkui number. Tere, pikali, plaaster, head aega. Veider.
Kogu lõikus kestis umbes 8 minutit ja selle sutsaka eest sain umbes sama palju õmblusi kui keisrilõike järel. Et ma olen imelik, oli keisrilõige (need mõlemad) minu jaoks tunduvalt meeldivam kui teisipäevane kogemus. Iga liigutus räägiti läbi, selgitati, mida ja kuidas ja miks. Ma teadsin juba enne, et see tuimestus toimib ja kogemus (kui anesteesiasüst välja arvata) on minu jaoks täiesti valuvaba. Tulemus oli ka palju parem – laps kaalub kadunud sünnimärgi iga kell üles, kas teate? Nüüd sain näppu ainult telefoninumbri, kuhu kahe nädala pärast helistada, et teada saada, kas sünnimärk oli ikkagi pahalane, kuigi arstid on mulle korduvalt kirjutanud, et ei ole. Njah. Ahjaa, õmblused sain ka kaks korda kauemaks kui keisrilõike puhul. Puhas võit, eks ole?