Inimestele, kes mind tunnevad, ei tule ilmselt üllatusena, et mulle meeldib reisida. Tegelikult pole mul erilist vahet, kuidas see toimub – bussi, auto, laeva või lennukiga -, põhiline on, et reisida saaks. Mõnelt retkelt naastes vaatan juba lennujaamas teisi lennukeid nukra pilguga, et mine tea, kuhu need lähevad ja millal küll mina jälle minna saan. Tallinnas töötades seisin tööpäeva lõpus bussipeatuses pea kuklas ja vaatasin lahkuvaid teraslinde, mille peal tahtnuks isegi olla, ja kui siis saingi ise kuskile sõita, sai reis alati liiga ruttu läbi või ei tulnud järgmine iial piisavalt kiiresti.

Abikaasa on selles osas minu täielik vastand. Ta on küll välismaal sündinud, aga Wanderlusti pole temas ollagi. Ma vist ei teagi teist sellist inimest, kes nii vähe reisida tahaks. Isegi põhjanaabrite juures Soomes käis ta esimest korda alles siis, kui meie esimene laps umbes aastane oli. Nii tegi Lenna oma esimese Soome reisi samal ajal kui issi – seda tõsiasja kipub ta meile aeg-ajalt ka meelde tuletama. Selle beebinäoga id-kaardiga, mis talle tolleks reisiks tehtud sai, käis ta veel mullu ka Inglismaal. Igas dokumendikontrollis naerdi, et juukseid on vist vahepeal veidi juurde tulnud. Linda tegi oma elu esimese välisreisi Lätti juba vähem kui paarikuusena. Pattu tunnistades peab ütlema, et id-kaarti tal tol korral veel ei olnud (aga ära sa kellelegi räägi). Liisu reisis esimest korda elus peaaegu pooleteistaastasena ja siis lennukiga Amsterdami. See oli nii tema kui Linda esimene lennureis. Lenna avas selle konto pool aastat varem väikese Londoni sutsakaga. Nüüdseks on kõigil peale Liisu neid lennukogemusi “vöö vahel” juba kordades rohkem.

Viimasel ajal reisingi tihti ka koos lastega. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ega neid polegi väga kellegi hoolde jätta, kui ise nädalaks-paariks kodust kaugele sõita. Vanavanemad käivad neil tööl ja mõnikord juhtub sedagi, et mõni neist samuti reisil kaasas on. Suvel reisimisega on veel see häda, et juulikuus on meie kandi lasteaiad kollektiivpuhkusel, nii et kui hommikul-õhtul saakski keegi lapse aeda viia ja sealt tuua, siis päevasel ajal pole last ikkagi kuhugi panna. Niisiis tuleb kaasa võtta. Davai. Mõeldud-tehtud.

Sel suvel on meil (st minul) plaan ema kaasa võtta ja kolme lapsega Euroopat avastama minna. Lõppsihtmärk on meil Inglismaa, täpsemalt London, kus olen juba päris palju käinud, aga sel korral tahaks rohkem just Inglismaad ennast avastada. Suuremad Londoni vaatamisväärsused nagu loomaaed, Coca Cola London Eye, Madame Tussauds vahakujude muuseum, Warner Bros Harry Potteri stuudio jne on nähtud ka emal, Lennal ja Lindal, aga Liisu jaoks on see kõik uus. Ta on vist selle reisi jaoks ka tänavu veel tiba noor, aga nagu juba öeldud, jätta mul teda kuhugi ei ole. Kui ainult autosse mahutan, siis muu ei tohiks väga raske olla (ma vähemalt loodan). Meelis eile veel küsis, ega ma jumala eest ei arva, et tema kaasa tuleb. Ei, selle lootuse matsin juba mõnda aega tagasi maha.

Plaani järgi (ja see on meil üsna toores) sõidame läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Hollandi ja Belgia Prantsusmaale, kust läheme praamiga Inglismaale. Oleme natuke aega Inglismaa lõunapoolses otsas ja siis sõidame nädalaks Londonisse, kus saame ööbida reisiloleva kooliõe juures. Londonis tuleb loomulikult käia loomaaias ja vaadata üle stuudios avatud Gringottsi pank. Lisaks tahame uudistada kohalikku varianti Taj Mahalist ja mängida Walesi printsess Diana mälestuseks rajatud mänguväljakul. Pärast seda suundume sutsukeseks Londonist põhja poole ja teeme suure tiiru ümber pealinna, kuni jõuame taas praamile. Tagasi mandri-Euroopasse jõudes suundume Hollandisse ja Taani ning siis tuleme läbi Rootsi koju. Tehtav, eks?

Ma ise usun, et plaan on üsna mõistlik. Siiski on kaks suurt küsimust:

1) Kuidas mahutada minu auto tagaistmele kolm turvatoolides last?

2) Milliseks kujuneb reisi eelarve, kui arvestada kõigi ööbimiste, kütusekulude, teemaksude, sissepääsupiletite ja jooksvate kuludega?

Ma ei tunne hetkel suurt muret selle üle, kuidas lapsed autosõidu vastu peavad. Seda seetõttu, et kuna nii minu kui Meelise vanemad elavad meist kaugel, siis on lapsed meil tegelikult sünnist saati kõvasti autos viibinud ja kolmetunnised peatusteta autosõidud on meil näiteks üsna tavalised. Kõige enam peatusi tahab ilmselt hoopis minu ema, kellel on autos olles vist kogu aeg pissihäda. Olen praegu ööbimiskohtade otsingul arvestanud sellega, et ühe päeva autosõidu pikkuseks tuleks umbes 5-8 tundi. Sellele lisanduksid söögi-, pissi- ja tankimispausid ning nii jääb veel pisut mahti ööbimiskoha ümbruses ringi vaadata. Selle plaani järgi oleksime Inglismaal kolme päevaga ja saame enne Londonisse suundumist paar päeva näiteks Doverit ja Salisburyt uudistada. Tagasiteel on sõidutunde pisut vähem ja ringikäimiseks aega rohkem. Siis tahaks koduteel üle vaadata Hollandi muinasjutumetsa ja Taani Legolandi, aga on veel võimalus, et Legolandis käime hoopis Windsoris ja Skandinaaviat uudistame mõnel teisel korral…

Kuidas tundub? Tehtav?

NB! Kui kellelgi on häid soovitusi, kust saaks soodsatel tingimustel tiba suuremat autot kui minu Fabia, siis olen ilmatumalt tänulik.