Teate küll, kuidas viimasel ajal on popp ja noortepärane kuuluda lapseootuse ajal ning järel igasugustesse beebiootuse/noorte emmede gruppidesse ja seda nii foorumites kui Facebookis. Mõni emme näikse justkui arvavat, et mida rohkematesse sellistesse ühendustesse ta kuulub, seda vingem ta on. No ma ei tea… Mina kuulun kahte – ühte kinnisesse gruppi, kus jutustavad Lennaga umbes samal ajal sündinud laste emmed, ja teise, samuti suletud gruppi, kuhu on koondunud need, kes peaksid sarnaselt mulle nüüd mais-juunis sünnitama. Täiesti ausalt öeldes ei kujuta ma ettegi, kuidas ma jõuaks rohkemate inimeste tegemisel aktiivselt silma peal hoida, sest juba praegu on mul kohati nii vähe aega, et jõuan teiste postitused vaid diagonaalis läbi lugeda, mõttest tihtilugu isegi aru saamata, vastamisest rääkimata. Usun, et ma pole ainus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Selliste gruppide üheks suurimaks boonuseks minu jaoks on kokkusaamised, kus tullaksegi reaalselt kuskil kohvikus, mängutoas või kellegi kodus kokku, kohvitatakse ja jutustatakse oma elust-olust, kuni lapsed rõõmsalt koos mängivad. Nendel üritustel näed naisi (ja mõnikord, kui eriti veab, ka mehi) silmast-silma ja saad rääkida asjadest, mida internetis jagada ei tahaks. Pidasime oma pooleteistaastaste ja nende emmedega ühe sellise kokkusaamise maha eile. Üritus leidis aset Haanja lähistel, kus ma pole niimoodi ringi sõitnud alates neljandast klassist, mil me seal klassiekskursioonil käisime.

Mu telefoni kaardirakendus oli üllatavalt tõhus. Kuigi olin veendunud, et jõuan Haanjani (või vähemalt Võrru) täiesti omal käel, sisestasin otsitava küla GPSi juba koduukse ees, et ei peaks hiljem keset Võru linna hakkama kuskil peatust tegema ja avastama, et olen nende umbes kolmest tänavast, millest kaks viivad samasse kohta, just selle vale valinud. Olgu öeldud, et Võru liiklus oli kummalisel kombel täiesti metsik – see oli nagu Tallinnas – ei mingeid suunatulesid vm märguandeid, paar juba punase tulega üle ristmiku sõitmist ja ilmselge reegel, et ringristmikul on õigus kohalikul, mitte sellel, kes juba ringil on. Jäin võrokeste püüdlustest hoolimata siiski ellu ja leidsin ka Haanja täiesti kenasti üles.

Sealt edasi juhatas GPS mind täiesti õigesti (minu üllatuseks) mööda pisi-pisikesi asfalteeritud (sic!) metsavaheteid otsitava küla ja talu suunas. Sõidu ajal oli mul ainult kaks hirmu: et ma üle järjekordse künka sõites (või pigem 30-kilomeetrise tunnikiirusega venides) ei näe, kuhu tee edasi läheb, ja seetõttu lihtsalt üle maailma veere alla kukun, ning et mul oma 32+5 nädalaga lihtsalt kogu sellest Ameerika mägedele sarnanevast kogemusest süda pahaks läheb. Lenna oli tagaistmel muidugi sillas ja muudkui seletas, mida kõike ma teeservas vaatama peaksin – küll oli seal hobuseid (tegelikult lehmad), koeri, puid ja muud sellist meelierutavat, mida oleksin pidanud suutma koos temaga jälgida. Ei suutnud. Keskendusin teele.

Minu kaardirakendus aga viis mu täiesti õigesse taluhoovi, mis sest, et pidin selleks asfaltteelt maha pöörama ja tegelikult oli talu aadress hoopis teine, kui see, mis ma kohalike nõuandel sisestasin (panin aadressiks kõrvalküla nime). Alles maja kõrvale sõites andis GPS mulle märku, et võiksin nüüd tagasipöörde teha. Ma ei lubanud sellisel pisiasjal nagu GPS end segada, parkisin auto rahus ära, võtsin oma lapse ja külakostiks küpsetatud kohupiimakoogi ning läksin tuppa naistega jutustama. Ma ei pidanud isegi autouksi lukustama, sest hindasin tõenäosust, et mõni karu tuleb ja mu auto ärandab, äärmiselt väikeseks.

Mõned tunnid hiljem asusin rahulolevalt viimase külalisena taas koduteele. Lenna ootas ära, kuni me turvaliselt Haanjasse olime jõudnud, ja jäi siis magama. Mina aga jätkasin teekonda läbi Võru ja hoidsin seekord Otepää asemel hoopis Tartu poole, et parasjagu koolis olev Meelis sealt ula pealt üles korjata ning turvaliselt koju transportida. Võru politseil oli eile ilmselgelt tihe tööpäev, sest kui hommikupoolikul mõõtsid nad linna ühes servas kiirust, siis pärastlõunal lasti Kuperjanovi jalaväepataljoni juures juba puhuda. Nende puhumisreidi saak oli selle kellaaja kohta (umbes pool neli) üllatavalt korralik.

Ilma suuremate jamadeta jõudsin Tartusse ning sealt omakorda koos mehe ja lapsega koju. Startisin hommikul kell pool kümme ja parkisin auto tagasi sama koha peale kell kuus õhtul. Pärast kojujõudmist heitsin korraks pikali, et pisut puhata, ning ärkasin täna hommikul kell pool kuus. Nüüd kuulen (kell on 7:04) kõrvaltoast märguandeid, et Lenna on ärganud ja tahab, et issi temaga tegeleks. Ootan nüüd huviga, millal ta mind otsima asub. Ega mulle ilmselt kauaks armu ei anta. Kui mul poleks vaja täna terve referaat valmis kirjutada ja veel posu kooliasju teha, lipsaksin praegu ilmselt kööki pühapäevaseid pannkooke küpsetama. Hetkel täiesti ausalt ei viitsi. Jõllitan oma arvutiekraani edasi ja loodan, et ehk ilmub referaat iseenesest (tõenäosus on madalam kui muru).

Eilne päev oli väga tore ja mul on ääretult hea meel, et minu ümber on juba ligikaudu kaks aastat olnud nii lahedad naised, kellega oma elu ja tegemisi jagada. Aitäh teile! Jään ootama meie edasisi kohtumisi ja tegemisi, aga nüüd sukeldun tagasi pühapäevasesse argipäeva. Usun, et üsna mitmes paigas Eestimaal teete teie just sedasama.