Eilse Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamise asemel käisime lastega Tartu suvejooksul, kus nemad jooksid oma 300 meetrit lastejooksu ja mina kõndisin 10 km. Meelis hoidis samal ajal Liisut.
Lastejooks oli muidugi tase omaette. Olin meeletult uhke Lenna üle, kes esimest korda jooksis raja läbi iseseisvalt, sest mina tulin Lindaga tagapoolt. Samal ajal keeldus Linda pärast stardikoridorist välja pööramist üldse jooksmast. Nii ma siis olingi see emme, kes sunnib oma last sporti tegema. Kõigi teiste jaoks nägi see välja nii, et mingi tädi sõna otseses mõttes veab röökivat last mööda rada edasi. Tõeliselt tore sportlik ennelõuna perega! Finišikoridoris oli väga vähe puudu sellest, et ma pidanuks end kõhuli visanud Linda kättpidi üle lõpujoone lohistama. Sellest oleks küll head pildid saanud! Aasta ema tegutseb jälle…
Enda kõnniks seadsin eesmärgiks kõndida kiiremini kui kilomeeter kümne minutiga. Ega see nüüd teab mis tempo pole, aga parem ikka kui ma oma suvistel kõndidel teinud olen. Kui stardipauk anti, panid pooled (kui mitte rohkemad) kõndijad minust esimesel kilomeetril mööda. Olin väga üllatunud, kui Endomondo kilomeetri täitumisel teatas, et mul on selle maa läbimiseks kulunud tublisti alla üheksa minuti. Veel üllatavam oli tõsiasi, et suutsin seda tempot hoida kogu ülejäänud tee, teine kilomeeter välja arvata. Kiireim kilomeeter oli aga hoopis seitsmes, mida kõndisin alla kaheksa minuti. Ehk oleksin keppide toel kõndinud veel kiiremini?
Eile ei olnud sportimiseks hea ilm. Väljas oli ilgelt palav ja päike paistis lagipähe. Mul polnud ka piisavalt nutti endale mingit nokatsit või rätti pähe võtta, nii tekkis mingi hetkel päris paras uimasuse tunne. Selline sumin oli sees. Püüdsin igal võimalikul juhul varju hoida, aga ega seda palju ei olnud. Endalegi märkamatult olin üsna pea täiesti märg. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi higistanud, et ka käsivarred märjad on. Algul polnud sellest lugu, aga umbes kaheksandal kilomeetril, kui tekkis esimene tajutav tuulehoog, saabusid külmavärinad. Mu käed-jalad olid turses ja sõrmed valutasid, sest abielusõrmus pigistas tugevasti. Ime ka, kui sõrmed nagu vorstid olid!
Ma ei tundnud end eile kõndides hästi. Kõndisin üksinda, kuni Anne-Mai mulle kaheksandal kilomeetril vastu jalutas, aga ei suutnud kuidagi ka enda mõtteid mõelda. Pigem vasardas peas mõte, kuidas nii vastik ja raske on ning äkki peaks lihtsalt pooleli jätma. Läksin ikka edasi ja lõpuks jõudsin lõpuni ka. Endomondo näitas 11.28 km (stardijoonelt finišijooneni) 1 tunni 39 minuti ja 20 sekundiga. Sain oma medali kaela ja kummutasin pooleliitrise spordijoogi paari lonksuga alla. Hea, et ma enne pingile jõudsin istuda, kui jalad alt kadusid.
Täna hommikul liikusin ringi nagu 80-aastane vanamutt. Selga sirgeks ei saanud, käed ja jalad ähvardasid otsast kukkuda (valutasid küll kangesti). Mul on täiesti imelised Sketchersi jalatsid, aga tallad on ikka villis. Ilmselt hakkavad geelipadjad ära kuluma. Kõige selle taustal mõtlesin, et nii see nüüd küll edasi minna ei saa. Vanasti mulle meeldis joosta. Ma jooksin igale poole ja tegin seda ruttu ning järgmisel päeval tegin jälle. Pean hakkama uuesti harjutama, avastama enda jaoks uuesti jooksmise. Õnneks on mul nüüd treeningpartner ka.
Nimelt avastas Lenna eile endas jooksja. Jah, ta jookseb nagu kolmeaastased enamasti ikka – käed on sirged, keha liiga ette kummardatud ja jalad vänderdavad siia-sinna, aga ta tahab joosta, see meeldib talle. Täna käisime temaga esimesel ringil, jooksime postkastini ja tagasi. Kui mõned sammud välja arvata, jooksime 1,1 km jutti. Kolmeaastase kohta on see kõva sõna. Tempo oli meil nii 8 km/h. Täitsa tore oli. Minul oli hämmastaval kombel jälle nahk märg ja Lenna oli megatubli. Meil on veel aega tempot tõsta ja distantsi pikendada. Küll me varsti lippame. Kõndimise jätan nüüd vaid kärutamise ajaks.